(Carlos Barria)

Kõiki seniseid USA ja Venemaa liidrite esmakohtumisi silme eest läbi lastes ilmneb, et see kõik on kord juba olnud ja üle elatud. Isegi edu võti on teada! Aastatel 1945–1960 olid kõik kohtumised neljapoolsed (USA, Ühendkuningriigid, Prantsusmaa ja Venemaa), sest nii võeti osa sõjategevusest teise koalitsiooni vastu.

Ilmselt oleks mõni otsus olnud ka viiepoolne. Oktoobris 1949 tulid aga Hiinas võimule kommunistid, keda lääneriigid ei tunnustanud ja algas pikk mäng peamises otsustuspaigas ÜROs. Kuna seal oli probleeme otsustamisega, siis sündisid vajalikud asjad Euroopas, neist paljud Pariisis. Churchilli Prantsuse-vastase hoiakuga oli kindral de Gaulle kujundanud Stalini-Hruštšovi-Brežnevi toel Prantsusmaale iseseisva välispoliitikaga riigi kuvandi, et võtta kaua ja võrdse väärikusega vastu külalisi nii idast kui ka läänest. Isegi USA-Vietnami sõda lõpetati 1973. aastal Pariisis.

Trump on uus Hruštšov

Kolmteist aastat varem peeti suure neliku viimane tippkohtumine, millele sai saatuslikuks toonane Donald Trump ehk nõukogude liider Nikita Hruštšov. Rahulikult vaagides on neil kahel hämmastavalt palju ühist: absoluutne võim,  puudulik haridus (eriti klassikalise lääne hariduse mõttes), suurriigi juhi kohta häbitult napid teadmised välispoliitikast ja diplomaatilisest etiketist, rohmakas käitumismaneer ja kasimatu suuvärk. Paraku meeldis ja meeldib just see tahumata osale ühiskonnast. Hruštšovi puhul ei maksa unustada sedagi, et Lenin ja Stalin isoleerisid oma katsetalli muust maailmast. Viimasega sai suhelda vaid vähemus, ent pärast Stalini surma oli kõigile selge, et nii jätkata ei saa. Isegi uue juhtkonna esimene pikkade nugade öö ehk Beria kõrvaldamine sündis vaidlusest, millise tempoga ja kus maailmale avaneda. Pärast väikest pausi hakkasid välispoliitikaga tegelema kõik. Ka need, kellel ei olnud selleks mingisugust ettevalmistust, kaasa arvatud seltsimees Hruštšov.

Pärast korralikke ettevalmistusi, mille sekka kuulus ka Hruštšovi visiit USAsse septembris 1959, avati 16. mail 1960 Pariisis neliktippkohtumine presidentide ja kindralite Eisenhoweri, de Gaulle’i ja peaministrite MacMillani ja Hruštšovi osavõtul. 1. mail lasti aga Nõukogude Liidu kohal alla järjekordne USA luurelennuk U2. Lendur, kes oli katapuldi all olevast pommist teadlik, ronis kabiinist välja ja võeti pärast langevarjuga maandumist kinni. Sestap nõudis Hruštšov USA-lt juba ette ametlikku vabandamist. Kui suurkohtumine algas, teatas Nikita kohe, et Eisenhower peab esiteks juhtunu eest vabandust paluma, teiseks lubama, et luurelennukid rohkem ei lenda ning kolmandaks karistama lennu organiseerijaid. Teise maailmasõja kangelane Eisenhower lubas selle peale garanteerida, et lennud ei kordu. Hruštšovile sellest aga ei piisanud, ta tühistas samas kutse Eisenhowerile tulla visiidile NSV Liitu ja marssis (viisaka de Gaulle’i poolt saadetuna) uksest välja! See on ju midagi Trumpi G7 kohtumiselt lahkumise laadset. Hruštšovi kuraas, mille taga oli NSVLi raketitehnika arendamise edu, oli sel aastal üldse suur, kui lisada vaid kuulus kingaga tagumine ÜROs 12. oktoobril 1960.

Loomulikult oli kogu lääne ladvik toimunust šokeeritud. USA tundis end aga eriti alandatult, sest oli ju pealtnägijaid. Võimalik, et just see mõjutas USA uut presidenti John Kennedyt tegema veebruaris 1961 Hruštšovile ettepaneku kohtuda nelja silma all. Viinis 3.-4. juunil 1961 toimunud kokkusaamine oli esimeseks USA-Venemaa liidrite esmakohtumiste (kohe pärast ametisse astumist) seas.

Abikaasade kandev roll

Viimastel aastatel on kahe riigi suhted olnud niivõrd halvad, et mullu said Trump ja Putin küll kahel korral kokku teiste suurkohtumiste raames, ent ettevalmistatuse mõttes tuleb eesseisvat pidada nende esmakohtumiseks. Ehkki jaanuarist 2017 on möödas juba seitseteist kuud. Kohtumise tulemuslikkust hinnates on üks selle nõrkustest ette teada. Nimelt toimub see kohtumine ilma naisteta ja mõistagi põhjusel, et Putinil pole enam abikaasat – nad lahutasid.

Kui meenutada nende ja teiste riikide tippkohtumiste ajalugu, siis on abikaasadel olnud neis arvestatav roll ja mitte ainult tähelepanu tõmbajatena. Riigijuhtide abikaasad on üldjuhul kaasas pikemaajalistel visiitidel, kuid Kennedy-Hruštšovi kohtumise ajakava lähtus paljugi Jacqueline Kennedy mulje- ja mõjuavaldustest. Esimesel päeval aeti juttu vaid põgusalt ja peamine oli tualettide näitamine vastuvõttudel. Hea seegi, sest teise päeva pikkade juttude tulemused kummutati peatse Berliini müüri ehitamise ja Kariibi kriisiga. Ometi olid kahepoolsed suhted 1963. aastal selgelt positiivsed, ning nende käigus tuletati mitu korda meelde Viini kohtumise atmosfääri. 

Reagani ja Gorbatšovi esmakohtumisel Genfis 1985. aastal olid abikaasad kohal. Raissa Gorbatšova olla Nancy Reaganit ehmatanud oma arusaamadega naise rollist ühiskonnas. Võimalik, et uue marksistliku loengu kartuses jättis Nancy Reykjavikki minemata. Raissa oli kohal, ent loodetud lepingut ka ei tulnud. Pärast seda kohtusid Reagan ja Gorbatšov vaid abikaasadega ja… lepingud sündisid. Kui Raissa 1999. aastal Saksamaal suri, tõttas ekskantsler Kohl Bundestagi ja tegi seal järelehüüde „naisele, kellel oli suur roll Saksamaa taasühendamises“. Kogu Bundestag seisis leinaseisakus.

Ljudmila Putina seisis oma mehe kõrval aprillini 2008, kui (NATO tippkohtumiselt) Sotšisse saabunud George ja Laura Bushile öeldi, et presidendi abikaasa on olulisel riiklikul missioonil Armeenias.

Nüüd kohtuvad riigijuhid, kellest ühel teadaolevalt pole elukaaslast ja teisel on probleeme suhetes abikaasaga. Euroopasse tuli esipaar siiski käsikäes. Tagatipuks on need koduski pigem üksi otsustama harjunud mehed otsustanud rääkida esmalt üksnes omavahel ja alles siis kutsuvad jutuajamise juurde teised. Erakliku poliitikas diletandi ja erakliku poliitikas professionaali ettevõtmine Helsingis.

Jaga artiklit

9 kommentaari

R
ruudi   /   18:50, 13. juuli 2018
Ajaloos on olnud ka nn 157 tõsine hoiatus Täna teevad Trumpi püksid selle suurriigi sõjaväeparaadi vaadates püüli
L
leo  /   15:08, 12. juuli 2018
On raske mõista, kas see nõukogudeaegne ja tänapäevaste uuskommunistlike " valitute " poolt promotud tegelane tunneb tõesti vähe ajalugu või on tegu järjekordse tellimustöö ja kavaldamisega. Niisiis - peale seda, kui Hrustsov sai teiste nõukogude sõjaväelaste abil jagu " Suurest Sõjamehest " Zukovist, kes keeras oma andetu Rzevi operatsiooniga nässu Stalini plaani kogu Euroopa vallutada ja kes tänu oma " väejuhiandele " miljoneid punaarmeelasi igavesti magama pani, hakkasid nood sõjaväelased Hrustsovile survet avaldama. Arusaadav - sõjaväelane vajab oma tähtsuse nimel alati vaenlast. Nõukogude nukuriik Saksa Demokraatlik Vabariik tegi siis " iseseisvalt " poliitilise avalduse, et võtab Lääne - Berliini oma kontrolli alla. Nõukogude Liit muidugi " midagi teha ei saanud ". Asja tuli arutama hakata 1960. aasta maikuus Pariisi tippkohtumisel, kus sõjaväelaste poolt koslepi saanud Hrustsov lubas esineda väga räige avaldusega. Asi lõhnas Kolmanda maailmasõja järele. 1. mail tõusis Türgis asuvas Incirliki lennuväebaasist õhku USA U - 2 tüüpi luurelennuk, millist tüüpi lennukid olid teinud luurelende juba 1956. aastast saadik, kuid Nõukogude Liidu õhutõrje ei olnud suutnud seni mitte ühtegi alla tulistada. See Powersi poolt piloteeritud luurelennuk lendas üle Tjuratam - Baikonuri kosmodroomi ja võttis suuna Sverdlovskile. Selle linna lähedal ilmnesid lennuki mootori töös millegipärast mingid häired ja lennuk laskus 21 km kõrguselt kolm kilomeetrit allapoole, kus teda tabas nõukogude õhutõrjesüsteemi S - 75 poolt välja lastud rakett. Kokku lasti välja 17 raketti ja üks neist tabas ka allpool lendavat MiG - 19, kusjuures selle piloot hukkus. Hrustsov sajatas USA peale tuld ja tõrva, nõudis Eisenhowerilt vabandust ( rahvusvahelised lepingud seda muidugi ette ei näe ) ja teatas, et tema Pariisi ei sõida. Nii et läks veel õnneks

Päevatoimetaja

Kristel Veerus
Telefon 51993733
kristel.veerus@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis