Eesti uudised

Õhtulehe ajakirjanik Küllike Rooväli (21.10.1969–04.07.2018) tegi kõike jäägitu pühendumisega – ja sündis puhas kuld

Küllike Rooväli (21.10.1969–04.07.2018): legend, kelle kõrval Terminaator kahvatub (15)

Margus Mihkels, 10. juuli 2018, 00:10
Küllike ja Nublu TIINA KÕRTSINI
1993. aastal Õhtulehes ajakirjanikutööd alustanud Küllike Rooväli oli andekas ajakirjanik, kes suutis suureks kirjutada kuitahes väikese teema. Pärast kõrvalepõiget politsei pressiesindaja ametikohale jätkas täpse ja tundliku sõnakasutusega Küllike ajakirjanikuna ajalehes Postimees ning telekanalis TV3. 2014. aastal jõudis Küllike taas Õhtulehte. Aastaid juhtis ta Kuku raadios saadet „Meretund“, ent see oli küllap pigem hobi kui töö ⎻ või paljukest Küllike nendel kahel vahet tegigi.

Lisaks lugejate tänule ja kolleegide tunnustusele pälvis Küllike ka ametlikke preemiaid. 2005. aastal võitis jaanuaritormi ette ennustanud uudisega Eesti Ajalehtede Liidu pressipreemia. Lisaks oli ta mitme preemia kandidaat: 2004. aastal Bonnieri uuriva ajakirjanduse preemia nominatsioon artiklitesarja eest, mis paljastas, et Tallinna linnavalitsus oli sõlminud parkimist korraldanud firmaga Falck Eesti linnale kahjulikke lepinguid; 2007. aastal Eesti Ajalehtede Liidu pressipreemia nominatsioon arvamusloo eest „Mul ei ole häbi“ ning 2008. aastal Eesti Ajalehtede Liidu pressipreemia nominatsioon arvamusloo eest „Kiri reeturile".

Küllike, kus lugu on?

„Jaa-jaa, kohe hakkan kirjutama,“ poriseb Küllike vastuseks, aga niigi juba paarkümmend minutit kestnud telefonikõne sootuks teistel teemadel ei lõppe. Kui see viimaks läbi saab, ei kiirusta Küllike lugu kirjutama, vaid asub arvutis töötlema ja printerist välja laskma arvutul hulgal enda tehtud fotosid - tõsi, nüüd juba kirjutatava loo juurde, kuid samas on teada, et üle paari-kolme pildi artikli juurde lehte niikuinii ei mahu.

Küllike, kus lugu on?

Küllike käib mööda toimetust ringi, koer sabas, ja räägib kirjutatava loo sisu, selleks info kogumisel kohtutud inimestega räägitu, ja neist vestlustest sündinud uute lugude ideid kõigile, kes kuulata viitsivad.

Küllike, pane see kõik kirja, mis sa praegu räägid! Kus lugu on?

Alles siis süveneb blondis parukas peanupp arvuti taha lugu kirjutama. Ja sealt tuleb puhas kuld.

„Natuke pikk sai,“ kohmab Küllike. „Aga lugu on hea,“ ütleb ta võltstagasihoidlikkuseta. „Küll osav küljendaja ära mahutab.“ Ja küljendaja peabki imet tegema, sest korralikult läbikirjutatud artiklit on pea võimatu kärpida.

Sündinud ajakirjanik. Kus vaja, kompromissitu tõeotsija, kus vaja, mõistev ja inimlik kuulaja. Aga mis peamine - uskumatult hea huumorisoonega.

Jaan Väljaots

Sitke nagu mägimänd

Kui ma sügisel 2006 lahkusin Postimehest, kinkis Küllike mulle potti kängitsetud väikese mägimänni. See kasvab nüüd meie elutoa akna taga, sirutanud end laiaks ja kõrgeks.

Vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele, täiesti külmakindel, elab üle okste murdmise, ei ole nõudlik pinnase suhtes – nagu Küllike ise.

Seda kirjutades saavad sõnad otsa. Jäävad ühised mälupildid, millel pikkust veerand sajandit, kuid kurbus kammitseb neid lahti harutamast.

Trehvasin Küllikest mitu korda siis, kui haigus teda juba pures. Tundus nii iseenesestmõistetav, et lõpuks võtab võidu siiski Küllike. Oli ta ju seda alati suutnud, paljude müksude ja mitmete löökide kiuste. Jutustades meile lugusid, mis panid lugema ja jäid meelde sooja sallina Eestimaa tavapärases külmas.

Et kui nendesse lugudesse endast midagi ei jäta, pole neid teha mõtetki.

Nii kirjutas Küllike kord ise.

Aitäh sulle.

Toomas Sildam

Sädelev unistus

Vahetult pärast seda, kui olin lasknud oma auto pärlmutterroosaks kleepida, sisenes toimetusse Küllike ja pahvatas hingetõmbega: „Tilk! Vägev auto! Ma tahan ka. Mitte autot. See läheb valgeks, aga kajaki teen küll roosaks! Samasuguseks nagu su auto! Mõtle kui vägev, kuidas ta sätendab merel.“

Kulus tund, lisaks teinegi, mil kaks naist arutasid omavahel, kuidas ikkagi oleks kõige mugavam kajak üle kleepida. Lõpuks leidsime, et mis seal ikka - viime lihtsalt töökotta ja asi ants!

„Ma enne pean selle logu muidugi korda laskma teha. Praegu pole aega, aga ma tulen räägin siis uuesti, kui kiire möödas on,“ lubas Küllike.

Aga enam ta ei tulnud. Kiire sai mööda, kuid ühes sellega otsa ka Küllikese aeg...

Kristiina Tilk

Petlik karmus

Küllike on kindlasti legend. Ta on üks neist värvikatest tegelastest, kes töötas Õhtulehes 1990. aastate keskel. Tuli tööle krimireporterina, mis oli toona naisterahva kohta väga eriline amet. Ja seda tööd ei tehtud päeval laua taga, vaid käidi ikka sündmuskohtadel, ka öösiti. Üsna pea hakkas ta silma paistma kui värvikas ja vaimukas, omamoodi huumoriga kirjutaja. Te tegi ka fotosid – seegi polnud toona veel tavaline, et kirjutaja oskab ka pilti teha.

Algul mõjus ta karmi tegelasena: riietunud enamasti musta, hästi otsekohene ja konkreetne. Ta oli hästi lihtne, ei mäleta, et ta oleks kunagi mingile välisele edevusele rõhku pannud.

Mäletan, et see oli suur asi, kui temast sai politsei pressiesindaja – ka see oli siis haruldasem amet kui praegu. Ja mäletan ka tema siirast pettumust aastaid hiljem, kui tuli välja, et tema toonane ülemus Hermann Simm osutus riigireeturiks.

1997. aastal tegin temaga intervjuu ajakirja Eesti Naine. Ta töötas siis politseis ja tundus mulle väga kõva tegelane. Aga ma arvan, et just siis õppisin teda tundma kui väga sooja ja südamlikku inimest. 

Kuulasin aeg-ajalt ka tema juhitud raadiosaadet „Meretund” ja imetlesin, kui asjatundlikult  ja samas lihtsalt intervjueeris ta küll sadamajuhte ja kapteneid, lihtsaid inimesi ja akadeemikuid. Mul oli hea meel, et ta sai saadet teha ka siis, kui haigus segas juba tublisti ta diktsiooni. 

Sirje Maasikamäe

Kahe jalaga maa peal

„Las Maarit avastab seda põnevat maailma,“ olid viimased sõnad, mis Küllikeselt minuni jõudsid. See oli vaid silmapilk tagasi, kui tahtsin talle anda üht mereteemalist ideed. Nüüd aga purjetab ta hääletult mööda neid nii armastatud laineid horisondi poole… Kaugele eemale.

Küllike oli kahe jalaga nii kindlalt maa peal, et teda vaadates tundus, et kui inimkond peaks tuumarünnakus hävima, jääks tema ikka alles. Mitte miski teda ei murdnud.

Kuidas siis nüüd järsku nii?

Maarit Stepanov

Mäng toimetaja närvidel

Küllike oli sündinud ajakirjanik. Üks neist, kes kunagi ei alandanud ajakirjaniku tiitlit, vaid hoidis tsunftiau alati kõrgel. 

Mulle seostub Küllike ikka ja alati tohutu närvipingega.

Nullindate alguses olin uudistetoimetaja ja Küllike reporter. Kui mina tööle jõudsin, oli tema „objektil“, töötas allikatega ja kogus infot. Toimetuse juhataja arvas end teadvat, mis lugu Küllike teeb, aga selles ei saanud kunagi kindel olla.

Reeglina said reporterid oma lood umbes kuueks valmis. Aga kui seitsmeks ei olnud lugu toimetaja käes, oli põhjust närvilisuseks. Välja arvatud Küllikese puhul. Kõik toimetajad teadsid, et talle ei ole sel puhul mõtet isegi helistada.

Põhjuseid oli kaks: esiteks ei tulnud ta kunagi seepärast kiiremini toimetusse tagasi. Ja teiseks võis ta kõige kibedamal tööajal hakata detailselt loo üksikasju, kuni tsitaatideni välja, üles lugema.

Iga inimene töötleb infot omamoodi. Küllikese meetod oli istuda lauaservale ja lugu ära rääkida. Ta võis seda teha järjepanu mitme laua nurgal ning iga korraga läks lugu paremaks ja selgemaks. Kuna õhtuti oli toimetus üsna tühi ja toimetajal polnud kuhugi põgeneda, oligi mina tihtipeale see kuulaja. Palju kordi mõtlesin, et kui oskaks nõnda kiiresti kirjutada kui tema räägib, saaks loo rutem valmis. 

Hea oli aga see, et ega Küllikest väga huvitanud, kas ma teda kuulan. Poole kõrvaga ikka kuulasin, aga töö vajas tegemist. Kuni ühel hetkel oli selge, et ilma Küllikese loota see leht ei ilmu. 

Selleks ajaks oli Küllike enamasti oma arvuti taha roninud ja kostus ainult meeleheitlikku klaviatuuriklõbinat. Loomulikult olid kõik tähtajad möödas, aga kirjutas Küllike kiiresti. Ja enamasti ka puhtalt. Ja leht ei jäänud kunagi ilmumata.

Aarne Seppel

Innukas ja visa

Oleme Küllikesega Postimehes koos palju aastaid ja koos oleme sadu puudasid soola ära söönud. Küllike oli kirglik inimene, kes tegi kõike täieliku pühendumisega. Ta oli usaldusväärne ja talle anti keerukaid ülesandeid. Küllike võttis need vastu, sest talle meeldis ennast proovile panna ja ambitsioonikust tal jagus. Kui 2006. aastal otsustasime hakata igapäevaselt välja andma kaheksaleheküljelist Tallinna vahelehte, polnud kahtlustki, et Küllike peab seda projekti juhtima hakkama, sest see oli päris hullumeelne plaan ja selle teostamiseks oli vaja (heas mõttes) hullumeelset inimest. Küllike sai hakkama. Koos koera Nubluga askeldasid nad toimetuses varahommikust hilisõhtuni.

Küllike oli fenomenaalne ajakirjanik ja fotograaf, aga peatoimetajana polnud temaga mitte alati kerge. Heale sooritusele võis küll kindel olla, aga samas tuli arvestada, et Küllikesele pidi kõiki otsuseid pikalt ja põhjalikult selgitama, ta tahtis kõike üksipulgi lahata ja protestis kõvahäälselt nii toimetuses kui toimetuse meililistis, kui talle midagi ei meeldinud. Tänu temale sai ka mõned algselt ehk puudulikud otsused ümber tehtud või siis paremini lahti räägitud. Vaidlesime palju, aga lõpetasime alati sõpradena. 

Veel üks näide pühendumisest. Mingil hetkel otsustas Küllike tervislikuks ja sportlikuks hakata. Sõi ainult külmsuppi „Suvi“ ja jõi petipiima ning sõitis iga päev kuni 50 kilomeetrit rattaga. Ta marsruut viis mu Viimsi kodust mööda ja õhtuti sõitis ta vahel kuni 10 korda mu akna alt läbi ja aina lehvitas. Ta saavutas oma eesmärgi. 

Tema kirge mere vastu sain ka omal nahal tunda. Käisime korduvalt koos merel – mina päevitasin ja osalesin näiteks viskide degusteerimisel, Küllike rahmeldas ja ronis madrusena ringi, oli omas elemendis. 

Omaette elamus oli Küllikese kunagine auto, kuhu oli sageli pakitud kogu ta elamine, sest öösiti tuli ju mere ääres või metsas pildistada, samuti oli ta valmis ööpäev läbi avariipaika kihutama. Kuna elasime lähestikku, pakkus Küllike vahel küüti ja siis ma istusin seal – poolmärg Nublu süles, ümberringi fototehnika, padjad, toidukotid ja teab mis veel.

Suurima pühendumuse ja armastusega kasvatas ta oma tütart Elisabethi, kelle üle võib ta ainult rõõmu tunda.

Merit Kopli

Alati teiste eest väljas

Küllikesel oli haruldaselt suur süda. Headusest tulvil. Ja ta väga hoolis inimestest. Talle kohe meeldis teistest hoolida ja neile kaas elada, neile head teha ja rõõmu valmistada. Tal oli sõprade ja tuttavate jaoks alati aega. Isegi siis, kui seda aega tegelikult ei olnud.

Aastaid Küllikese kõrval töötades nägin ka neid hetki, kus ta neelas alla pingeid ja etteheiteid teistegi eest. Ta nagu ei tahtnud negatiivset edasi anda ja oli  valmis seda oma suurde hinge ladustama. Optimism ja usk headusesse ei jätnud teda kunagi.

Aitäh sulle, Küllike, nende aastate eest, mil me koos töötasime ning üksteist tundsime. Sa ei unune kunagi.

Urmas Seaver

 

Ettearvamatu

Sa oled ikka äge naine! – seda olen ma Küllikesele öelnud vast neli-viis korda. Mitte mokaotsast ja möödaminnes, vaid südamest. Ja oli ka põhjust. See, kuidas ta oskas emotsionaalselt raskeid lehelugusid kirjutada nii, et sinna mahtus nii ausus, täpsus, põhjalikkus kui ka austus ja hoolivus oma lugude peategelaste vastu, oli kadedakstegevalt imetlusväärne. Ka seda kõike ütlesin talle. Ükskord ta vastas nii: „Selliseid lugusid on raske teha. Häda ongi just siis, kui tuleb ainult mingi hala välja. Ja see on nõme, kui on kiire ja tuleb täida-lüngad-stiilis nutukas, kus lugema hakates on juba ette teada, kuidas see lõpeb.“

Ka oma elu elas Küllike samamoodi. Ei mingit hala, alati valmis nõu andma, aitama, kaasa rääkima, hoolima. Isegi tema jaoks väga rasketel aegadel. Ja nii nagu olid etteaimamatud tema lehelood, ei teadnud päris täpselt keegi, kuidas lõpeb tema enda elu lugu. Nii palju oli temas vaimu- ja hingejõudu, uudishimu ilma ja inimeste vastu.

Et Küllike on lausa legend, jõudis mulle eriti selgelt kohale ühel pühapäevaõhtul paar aastat tagasi, kui võtsin lapse tööle kaasa. See juhtus olema väga tihe ja traagiline tööpäev, mis lõppes hilisõhtul Männiku karjääris. Laps kaasas, olin koos teiste ajakirjanikega seal üle kolme tunni, jälgides, kuidas päästjad vette vajunud autot kaldale tõmbasid ja seal olnud inimest otsisid. Nähes mind lapsega, astus mu juurde üks Küllikese kolleeg Postimehe ajast ja ütles: „Rooväljal oli tihti laps kaasas, kui ta politseilugusid tegemas käis. Päevad venisid poole ööni välja ja laps magas tal siis taga autoistme peal.“ 

Küllike, sa olid äge naine! Aga seda ma olen sulle juba öelnud. Õnneks.

Katrin Helend-Aaviku 

Alati kõikjal kohal

Paarikümmet aastat, mis ma Küllikest olen tundud ja millest enamuse oleme ka ühes toimetuses töötanud, on mõne lausega keeruline kokku võtta. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi puhanud. Toimetuses oli ta alati olemas ja kui ei olnud teda ennast, siis mõni tema värske pilt oli lehes ikka. Küllike oli alati valmis reageerima, objektile minema ning ta teadis ja tundis alati kõiki, mistap ükski värav või uks ei jäänud tema ees kunagi suletuks. Merenduses olid tema teadmised fenomenaalsed ja kui pidin 2012. aastal Meretunnile uut toimetajat otsima, ei olnud palju vaja mõelda. 

Peame Kukus nüüd ka uue toimetuse koera otsima – seni hoolitses ikka Küllike selle eest, et kööginurga koera joogikauss kasutust leiaks.

Hindrek Riikoja

Palat nr 6

„Kaks ja pool tundi hiljem istub reporter Küllike Rooväli oma laua taga, ühes käes suur porgand ning teises telefonitoru. „Ongi nii või? Ei noh, päris vinge mats siis ju,“ räägib ta torusse ning haukab samal ajal tedretähnilisesse rusikasse pigistatud juurikast järjekordse suutäie. Krõmps-krõmps-krõmps, teeb Rooväli. Rooväli lajatab kõne lõpetamise märgiks toru hargile ning jalutab aeglaselt [uudistetoimetuse juhi] Toomas Sildami ukse juurde, jääb lävel seisma ja teatab: „Toomas kuule, mulle praegu just helistas üks käpp ja rääkis, et Tartu maanteel oli jube mats. Kaks laipa.“ Roovälja laua kõrval on kaks plastmasskasti, mis on pildikuhilatega täidetud. Piltide peal on põlengud, avariid, uppunud, piirivalvurid, politseinikud. Roovälja enda tooliseljatoe taga ilutseb seinal karikatuur, millel vormimütsi kandev onkel pröökab õllepurgile: „Avage, politsei!“ Arvutiekraani silmitsev Sildam teeb hiirega paar viimast klõpsu ja pöörab musta-valgekirjut dressipluusi kandva Roovälja poole. „No aga tee ära. Nii 30-35 rida pluss foto,“ ning asub järjekordset e-kirja arvutisse toksima.“ Nii on kirjas 18 aastat tagasi ilmunud reportaažis, milles Kaarel Kaas kirjeldab Postimehe toimetuse argipäeva 2000. aasta juuni lõpus. Ja Küllike tegigi ära. Ükskõik mille, mida oli vaja teha. Ja ükskõik millal, sõltumata sellest, kas oli vaja minna loole ja pilte tegema päeval või öösel, kas oli vaja minna koos politseiga öisele reidile lõbumajja või ronida lennukisse. Tema hingas sama õhku, mis politseinikud, piirivalvurid, meremehed. Küllike oli heas mõttes hull, nagu ka ülejäänud toonane kamp, kelle töölaudade kohal oli silt „Palat nr 6“ ja kelle kohta võis kasutada iseloomustust: uudistetoimetus – see on märatsejate hullude osakond. 

Toomas Mattson

Sündinud ajakirjanikuna suutis Küllike ka oma vähihaigust käsitleda kui ainest looks. Artikkel „Terminaatori luupainaja: käsivarre tükk asendab põske ja alalõualuu kohale kruvitakse säärekont“ pälvis 2016. aastal Õhtulehe parima artikli preemia. Tiina Kõrtsini

Truu kaaslane

Minu töölaua alumises sahtlis lebas kaks pakki vinnutatud pardiliha, Nublule. Nublu oli pintselsaba tõugu segavereline koer, kes hakkas Õhtulehes käima siis, kui Küllike tagasi tuli. Tormas ringi ja otsis uusi sõpru, larpis kausist vett ja istus truult perenaise jalge juures, kui too lugu kirjutas. 

Nublu oli üks kahest penist, kellesse ma toimetuses kiinduda jõudsin. Tõsi, aegajalt konkureeris ta ühe kombeka mopsiga, ja see polnud just kerge, sest kui oled mops, pole sul raske nunnukonkursse kinni panna. Pintselsaba karjäär oli palju keerulisem, nõudis nutti, tutvusi, töökust, kannatlikkust, 

Aga kui ta nii juba mitmendat korda otsiärevalt mu kabinetti sisse põikas, oli kirjutuslaua alumisse sahtlisse tõepoolest siginenud midagi maitsvat - peatoimetaja tundus olevat täiesti dresseeeritav. Ärge arvakegi, et kassipoes õndsailmelise peni pildiga peenelt reklaamitavad üditäidisega rupskitorud kvalifitseerusid millekski heaks. Pigem olid need Nublu meelest ebadiplomaatiline solvang. Aga kana-või pardiliha lootuses tuiskas  peni, kelle üks vanematest oli ilmselt olnud midagi taksilaadset ja teine midagi tunduvalt kahupäisemat, nurga tagant lahtistel tiibadel lennates, pööretel libisedes, küünekrõbinal kiirendades ja nõnda end taas tasakaalu sättides, otsekui libedasõidu koolitusel, ja siis teadis ka peatoimetaja, et Küllike jõudis tööle. 

Alguses proovis Nublu dramaatiliselt saabuda iga kümne minuti takka. Aga mitte kauaks, sest perenaine käskis bossil olla läbinägelikum ja kalgima südamega.  

Ja kui Nublut pikka aega ei tulnud ning mu käsi alumist sahtlit avades taas tuttavat pakendit puutus, teadsin, et Nublu perenaine on jälle haige ja võitleb elu eest nii, nagu mitte igaüks meist võidelda ei suuda. Ja ma teadsin, et truu pintselsaba valvab  tema kõrval. Pausid kasvasid, nagu kasvas  minu igatsus Nublu vastu, ning loodetavasti ka tema igatsus minu – just minu, mitte hingetu pardiliha – vastu. 

Ja kui rõõmus sai meie taaskohtumine!

Iga asi jõuab õigel ajal lõpuni, mis teha.

Ühel  ootamatul päeval oli Nublu äkki taevastel  jahimaadel vareseid ja kasse kimbutamas, ja minu süda nõksatas iga kord, kui alumise sahtli lahti sikutasin. Armetu ihnuskoi, kirusin ennast. Miks ei kuulanud ma oma südant, vaid mõistust, mis keelas koera ilmaaegu hellitamast!   

Südametäiega kummutasin sahtli prügikasti.

Kui viimati Küllikesega tänavanurgal trehvasime, valvas auto kõrvalistmel uus karvakera. Aga toimetuse vaip ja vallatu peni ei saanud just kõige paremini läbi, ning uus ülemus oli andnud loomale selgesõnalise lähenemiskeelu.

Mu süda on kurbust täis, kuid ometi rahulik. Ma tean, et Küllikest ootab ees truu sõber, kes ei jäta oma perenaist kunagi üksi. Ja ma kahetsen, et ei öelnud temalegi kõigi neid häid sõnu, mida olin südames mõelnud, aga jätnud ütlemata, kartes liigselt hellitada. 

Väino Koorberg

Küllikesele mõeldes

Piinlik, aga kui püüdsin meenutada, millal esmakordselt Küllikesega kohtusin, ei meenunud midagi täpsemalt, sest ükskord ta lihtsalt oligi midagi küsimas, mina vastamas ja nii see läks. Temaga oli hea ja huvitav rääkida merendusest ja vahest sekka ka muudest maailma asjadest. 

Pea kümme aastat tagasi, kui Lennusadamas olid esimesed merepäevad just lõpusirgele jõudmas ja kui loodus oli otsustanud need lõpetada varem kui korraldajad, sest kallas armutult, istusime saju lõppu oodates ühe kaupleja telgi all ja rääkisime pikalt. Siis tuli juttu nii Noorte Meremeeste Klubist, kus mina polnud käinud, ja ühisest Tallinna 22. Keskkoolist, kus suure ajavahega sattusime koos õppima, ehkki tema läks esimesse ja mina üheksandasse klassi.

Kui Küllike asus Hubert Veldermanni lahkumise järel juhtima Kuku raadio „Meretundi“, oli see parim valik ja võimalus, sest ta oli merendusega tõepoolest sina peal. Tema teadmised polnud püüdlikult õpitud, see oli tema elu loomulik osa varasest noorusest peale. Samavõrd loomulik oli ka tema väike koerake Nublu, kes kandis päästevesti ja oli laevadel täiesti oma.

Osa rääkimistestki toimuski Lennusadama kai peal, vahel ka selliselt, et mina ühes, tema teises autos. Ja need jutud olid usalduslikud, sest teda oli hea ja lihtne usaldada nii nagu teda on ka nüüd meenutada.

Urmas Dresen

Küllike Roovälja ärasaatmine on homme kell 14 Tallinna Krematooriumis Pärnamäel. Mälestusüritus algab kell 16.30 Meremuuseumi Lennusadamas jäälõhkuja Suur Tõll pardal.

Samal teemal

4. juuli 2018, 17:37
Ajakirjanik Küllike Rooväli suri pärast pikka haigust

15 KOMMENTAARI

a
Anni 10. juuli 2018, 18:49
Lahkunud on nõnda kena, sõbralik, südamlik, tark ja väga hea huumorisoonega oma ala professionaal! Haigusest tingituna tema mitte nii kena välimus kah...
(loe edasi)
k
kes 10. juuli 2018, 13:39
selle " geniaalse " pealkirja kyll valja motles ? saagim ?
Loe kõiki (15)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee