Pole kahtlustki, et meie elukeskkond on viimastel aastatel eriti laste jaoks aina turvalisemaks muutunud – vaid harva märkab korrusmajade vahel viltu vajunud vaibakloppimispuud, lasteaedade õuedel ei meenuta enam miski kunagisi nõukogudeaegseid turnimisredeleid, nagu pole seal ka mürgiseid ilutaimi. On mõistetud, et laste pideva keelamise asemel on lihtsam ja kindlam potentsiaalsed ohuallikad laste silme alt ära viia, eemaldada ja välja juurida. Kuidas saanukski teistsugusele järeldusele jõuda pärast kolmeaastase poisi hukkumist lasteaia ronimisredelil seitse aastat tagasi või murdunud pesupuu alla jäänud seitsmeaastase tüdruku viie aasta tagust surma?

Kiire muutuse on teinud laste endigi mängimisharjumused – avarates ja värvikirevates mängutubades mürgeldama harjunud jõnglasel ei pruugi ilmetu vaibakloppimispuu ronimisega seostudagi. Või leiavad tema ja ta sõbrad omapäi hoovile jäetuna põnevama meelelahutuse hoopis taskus olevast nutitelefonist. Füüsilist rahmeldamist ja seega vigastuste ohtu on vähem ja mängimiseks kokku tulnud lapsed teevad seda batuudikeskuste jt asutuste töötajate silme all. Lapsevanema süda võib rahulik olla.

Vähemalt seni, kuni ta pole lugenud tarbijakaitseameti järeldust mängutubade ja seiklusparkide ohutuse kohta: 33 kontrollitud mängutoast vastas nõuetele vaid kaks. Järeldus on nüüdki ilmne: teravad nurgad tuleb kinni katta, betoonpõrandatele pehmendus laduda, batuudid vaiadega kinnitada ja elektrijuhtmed ära peita. See ei ole arutelu koht.

Raskem on märgata sellist ohtu, mis pole silmaga nähtav – et miinimumini viidud turvariskid ja näiliselt jagatud vastutus ei saa kunagi asendada vahetut inimlikku tähelepanu. Nädalavahetusel Ülemiste keskuses korraks omapäi jäetud ja mõne meetri kõrguselt liutorult alla kukkunud poisikese juhtumist ning turvameeskonna kinnitustest, et järelevalveta lapsed on pidev probleem, võib aimata, et peale keskkonna analüüsimise tuleks sama teha ka oma käitumisega. Vahel aitabki vaid keelamine. Ent selleks tuleb hoida lapse kuulmiskaugusesse ja pilk korraks omagi nutitelefonilt tõsta.

Jaga artiklit

7 kommentaari

1
12345  /   23:45, 9. juuli 2018
Lapsed on järjest vähem ja vähem ette valmistatud reaalseks eluks ja see maksab meile üsna kiiresti kätte. Mis ma oskan öelda: PARAS MEILE! Inimkond on loll nagu lauajalg.
D
Deneb  /   22:53, 9. juuli 2018
Looduslik valik toimib vaatamata Eu normidele. Kõik, kes ei vasta looduslikule valikule paraku on on läinud surnuaia teed: lollakad "bmw" klounid, uljad vettehüppajad, jne. Nii ongi. Siin pole mõtet põdeda- jobud ja lollid peavadki kaduma, nii kurb kui see ka lähedaste jaoks ei ole. Meie asi on hoolitseda, et meie lähedaste hulgas poleks lolle ja jobusid! Meie , elusoleva põlvkonna ülesanne! Kui me sellega toime ei tule, siis tasuvaim amet tulevikus pole mitte riigikogu liige vaid surnumatja oma!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis