Foto: Tiit Tamme
Daniel Veinbergs, reporter 10. juuli 2018 18:38
Pööritan loomaõiguslaste hala peale silmi nagu iga teinegi eestlane, aga hiljuti lahkusin Tallinna loomaaiast kurva tundega.Nagu paljudki asjad elus, polnud loomaaed sugugi selline nagu lapsepõlvest meelde oli jäänud. Võib-olla olen mina suurem ja puurid näivad väiksemad. Võib-olla näen vanuse kasvades asju teise pilguga. Võib-olla ongi asjad teisiti.Loomade mugavuste ja ebamugavuste kommenteerimiseks puudub mul zooloogi haridus (kuigi makaakide basseinivett vahetati viimati vist Ansipi esimese valitsuse ajal). Pigem häirisid mind inimesed. Tõtt-öelda ei eristanud ma loomaaia külastajaid selle asukatest. Tõsi, nad oskasid end hommikul riidesse panna, kahel jalal kõndida ning pileti eest maksta, kuid muud piirid looma ja inimese vahel hägustusid. Räuskamist, prügi mahaloopist ning loomade provotseerimist võiks oodata lastelt ja ka siis peaks vanem tegema märkuse. Laps on ju sama hea kui ta kasvatus. Kuid mida öelda täiskasvanu kohta, keda häirib magav leopard ja kes