Pööritan loomaõiguslaste hala peale silmi nagu iga teinegi eestlane, aga hiljuti lahkusin Tallinna loomaaiast kurva tundega.

Nagu paljudki asjad elus, polnud loomaaed sugugi selline nagu lapsepõlvest meelde oli jäänud. Võib-olla olen mina suurem ja puurid näivad väiksemad. Võib-olla näen vanuse kasvades asju teise pilguga. Võib-olla ongi asjad teisiti.

Loomade mugavuste ja ebamugavuste kommenteerimiseks puudub mul zooloogi haridus (kuigi makaakide basseinivett vahetati viimati vist Ansipi esimese valitsuse ajal). Pigem häirisid mind inimesed. Tõtt-öelda ei eristanud ma loomaaia külastajaid selle asukatest. Tõsi, nad oskasid end hommikul riidesse panna, kahel jalal kõndida ning pileti eest maksta, kuid muud piirid looma ja inimese vahel hägustusid.

Räuskamist, prügi mahaloopist ning loomade provotseerimist võiks oodata lastelt ja ka siis peaks vanem tegema märkuse. Laps on ju sama hea kui ta kasvatus. Kuid mida öelda täiskasvanu kohta, keda häirib magav leopard ja kes asub olukorda lahendama?

Sama käib mehe kohta, kes prõmmib käega magava surikaadi puuriklaasile, justkui üritaks ta vana telekat tööle saada. Kui tunned, et looma uni ei õigusta pileti eest makstud kaheksat eurot, siis mine kinno või batuudikeskusesse. Või küsi lapsepilet. Turistide käitumisest saaks kirjutada eraldi kirjatüki. Loomade kohtlemine mängukannidena võiks jääda loomi piinava tsirkusega samale kalmistule. Ja mõelda vaid, ma pole isegi vegan.

Jaga artiklit

6 kommentaari

B
Brunn  /   23:08, 11. juuli 2018
nii armas pagulane.
M
mmm  /   21:14, 10. juuli 2018
Nii juhtub, kui inimestel lastakse kontrollimatult vohada. On alanud ühiskonna mandumine ja taandareng. Kõige kurioossem selle kõige juures on see, et antud olukorda ei anna muuta ka, sest kui proovid midagi selle nimel teha, siis kohe kukutakse takistama ja sanktsioneerima.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis