Kõik algas kolmest asjast. Esiteks sellest, et siinkirjutaja hakkas huvituma indoeuroopa keeltest, mida Eestis ei õpetata. Vahemikus Island–Hindustani poolsaar on neid pikk rida, nostraatiliste keelte mõttes veelgi pikem. Vaja oli seda selleks, et mõista, kui pikas reas tundis neid keeli akadeemik Paul Ariste, kes ise oli fennougrist, ent uuris ka soome-ugri keelte suhteid Iraani keeltega. Teiseks oli tarvis teada, mis saab Vene Föderatsiooni väikestest, iseäranis turgi keeltest ja kuidas nad segunevad. Ning kolmandaks, kuidas käituvad need senise emakeele kõnelejad, kes vahetavad nii emakeelt kui ka keelelist keskkonda.

Keelelise keskkonna muutumisest

Viimasena nimetatud probleem tähendab näiteks järgmist. Simbirskis sündis tatarlannast ema ja venelasest isa tütar, kes kannab ema perekonnanime. Tütar kolis sealt Krasnodari ehk Loode-Kaukaasiasse, kus põhikeel on adõgee (adygabze). Ta ei valda seda keelt. Ta peab elama uues keelkonnas ja uute oblastikaaslaste emakeele keskel.

Ei ole aga mitte nii, et tema uueks keelkonnaks on vene keel ja uueks emakeeleks tatari keel segatuna adõgeega. Ta kõneleb Krasnodari ühiskeelt venepärase sõnavaraga, aga näiteks meie omavahel kirjutame inglise keeles. Mina ei oska adõgeed, tema eesti keelt. Kumbki meist ei kirjuta vene keeles põhjusel, et seda ei luba teha arvuti venekeelne tähestik ja nii me ajamegi omi asju inglise keeles. Kuidas aga kirjeldada inglise keeles venekeelset sõna kulebjaaka? See on nagu lõhestruudel, ainult et Poolast laenatud nimega coulibiac. Seevastu tšeburekk on krimmi-tatari päritolu kinnine pirukake, mis aserite keeles kannab nime et qutabi.

Kui palju on Venemaal praegu neid, kes vahetavad elukohti, ja kui palju neid, kes jäävad paigale, aga muudavad siiski keelelist keskkonda? Ida-Ukrainas ja Põhja-Kaukaasias on see eksistentsiaalne küsimus, millest ühele osale annab vastuse see, kui laialdane on turkide diasporaa ning millistest elementidest koosneb turkide ühiskeel. Selle diasporaa liikmed üksteist ei tunne ja võrdlev keeleteadus on neile enam kui kauge. Kui turgid on Allahi-usulised, siis kas need, kes elavad Türgi vabariigis, ongi päristürklased, ning Türkmeenia põlisasukad on päristürklastega võrreldes turgilaadsed?

Ma ei usu, et ema poolt tatarlanna, kellest eespool juttu oli ning kes õppis Simbirskis, oleks saanud seal korraliku aluspõhja turgi keeltes kas rühmiti või suuremate keelte kaupa ja lugenud turgi eepikat ning eeposi originaalis või venekeelses teaduslikus tõlkes. Ta on õpetatud oma ja oma rahvuskaaslaste ajaloost lahku ehk on nõukogustatud ja peab nüüd harjuma sellega, et tema e-kirjasõber suhtleb temaga inglise keeles. Kuid Krasnodar ei ole Simbirsk ning kui Krasnodar on üks Venemaa lõunapealinnu (teine on Doni-äärne Rostov), siis Simbirsk on Volga-äärne. Volga äärses „pealinnas“ on tatarlased arvukuselt teine ja Krasnodaris kuues rahvus. Tema ise, ladinapäraselt Helena, on ema poolt tegelikult diasporaa-tatarlane, keelepere järgi turk, rühma-keelkonna järgi kõptšak/bulgar, keelkonna järgi altailanna, keeletüpoloogiliselt aga hoopiski indoeurooplanna.

Eestit tuuakse negatiivseks näiteks

Kas see kõik on vajalik? Selles mõttes on, et kui eesti praegune rahvusideoloogia rõhutab väga, et võimalikult kõik eestlased elagu Eestis või vähemasti mõelgu Eestile, siis nüüdisaegsed tatarlased elavad diasporaade kaupa, sest Tatarimaad kui omaette riiki neil ei ole ja nad kas adapteeruvad või võivad ka getostuda. Kusjuures mitte-venelased ei adapteeru ühesuguse kiirusega ega ole neil ka ühetaolisi naabreid. Kaasani tatarlaste naabriteks on muide baškiirid. Ohrenburgi tatarlased elavad lähestikku kasahhide ja ukrainlastega. Siberi tatarlased elavad sinna küüditatud, ümberasustatud ja põgenenud rahvaste keskel ja vahel. Neid kõiki ei ühenda sugugi muhamedlus või tatari kirjakeel. Pigemini ühendab neid väljarännu algpunkt Volga jõe, Uuralite ja, kui me käsitleme turke avaramalt, siis ka Altai vahel.

Nii suure ala desovetiseerimine ei saa olla puhtjuriidiline akt, nagu ta ei ole ka Vene Föderatsiooni siseasi. Ainuüksi venepärase tähetiku ümbertegemine kas araabia- või ladinapäraseks ja kohaliku tähestiku täiendamine märkidega, mis eestikeelses tähestikus puuduvad, nõuab niisugust keelepoliitikat, mille puhul tekib küsimus, kas see tasub end ära. Suuresti puudutab see nimekorraldust, kuid ka õigehääldust mitte ainult sõnades (sealhulgas uutes sõnades), vaid ka sõnaosades ja lühendites. Eestikeelne „arvuti“ on vene keeles ladinapärastatult „kompjuter“, kaasani tatari keeles „sanak“, türgi keeles „bilgisayar“. Milline oleks nii erinevate sõnadega üksikkeelte ühiskeel? Me ei saa vastata, et tõenäoliselt inglise keel, sest rahuldav vastus eeldaks, et teaksime üksiksõnade päritolu, struktuuri ja vanust. Tõlkides mõiste „arvuti“ türgi keelest eesti keelde, saaksime mitte-termini „arvuti, mis töötab eriti kiiresti“ ja lubab seepärast „saada aru tavalisest märksa avaramast maailmast“. Arvutitomograaf ehk CT scan oleks türgi keeles seevastu „bilgiasayarli tomografi“, „arvutipõhine aju-uurimisaparaat“ (tõlge ei ole täpne).

Kõik need, kes oma sõgeduses taotlevad Eesti vabariigis kodakondsuse lihtsustatud pakkumist, ei tea eesti keele ehitusest ja teiste keelte struktuurist palju rohkemat, kui et eesti keel on kole raske. Mida nad peaksid arvama jaapani keelest, milles eristatakse niisugust kõneviisi nagu viisakuskõne ja vastavaid austusliiteid? Vene keeles on neid võrreldamatult vähem.

Kui ma kirjutan Krasnodari, siis mitte „preili Helena“, vaid maakeelselt „Kallis Helena!“. Me ei ole naabrid, sest meie vahel on Venemaa ja inglise keel. Kuid kõigepealt on meie vahel vene ajalugu nii kommunistlikul kui ka postsotsialistlikul viisil ikka ühel ja samal kombel: koondamine Venemaa alla on parim lahendus. Kes seda ei mõista, sellel on raske mõista ka Eesti omariikluse väärtust.

Kui raske see on? Selles mõttes on, et Eesti desovetiseerimisega ei ole sugugi desovetiseeritud „terve“ Nõukogude Liit. Me võime anda eeskuju, aga kui palju on meil õpilasi? Kuni meil neid ei ole, seni oleme desovetiseeritud ja derussifitseeritud ajutiselt ning meid tuuakse endiselt negatiivseks näiteks. Eksituseks, mitte loomulikkuseks.

Jaga artiklit

3 kommentaari

S
sass  /   08:10, 9. juuli 2018
Tere, kes minevikku ei mäleta elab tulevikuta!
Õ
õppejõud  /   22:03, 8. juuli 2018

Päevatoimetaja

Kristel Veerus
Telefon 51993733
kristel.veerus@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis