Kommentaar

Jaanus Järs | Gaude-jaanil Emajõel 

Jaanus Järs, Luua, juuni 2018, 6. juuli 2018, 18:00
 Aldo Luud
Suve teise päeva õhtul sõitsin läbi tuulehoogude Tartusse Gaudeamuse tudengipeo avamisele. Jätsin hobuse linna piirile parkima ning sammusin Kassitoomele, kus rahvast hulgana koos. Lauljaid, tantsijaid, linnakodanikke. Kõigepealt silmasin murunõlval üht tarmukat Läti studioosust punatriibulise lipuga hüplemas. Kuna ta oli pisut aluselises olekus, tekkis kelm mõte „Lat-vi-a!“ asemel „Aust-ri-a!“ hõigata. Hoidsin end siiski viksilt vaos, sest sõprus on etem tõprusest. Kõndisin Kassitoome katla servale tiiru peale. Vaade oli ilus ning tuju hea.

Läti neidude koorist kostis juba võrgutavaid viise, aga eesti noormehed end õnge võtta ei lasknud. Nemadki tegelesid sellega, mis vahutab ja on Lätis odavam. Lõpuks hakkas Jaak Johanson laulutuld põlema loitsima. Oi, kuidas oleks tahtnud talle üheksavägise teed pakkuda! Käheda ja katkendliku hääle kiuste tuli ikkagi süttis ja rahvas kogunes rongkäiguks. Sõbralikuks, mitte selliseks, kus kõnnitakse, kulmud kipras.

Ajalooline sündmus

Tulekandjad valgusid mööda munakiviteed alla. Mina lippasin Toomele, mööda Reimanist, Baerist, Inglisillast, Tähetornist ja rinnatise najal suveõhtut veetvatest korravalvuritest. Siis üle mitmekeelse Raekoja platsi, kus vastu tuli kahtlane tüüp. Õnneks selgus, et nägin peeglis iseennast. Edasi Emajõe kaldapealsele, lobisema nii võõraste kui ka tuttavatega.

Silme ees Atlantis, selja taga salapärane sinine telk tugitoolidega. Õhtutaevas pulbitses barokselt ning mineeritud Kaarsild ootas üritust. Vabadussillal süttisid tuled. Suurel väliekraanil toimus juba midagi. Mõtlesin, et külalisesinejaks on Haapsalu Valge Daam, aga eksisin. Pidujuhtidest neidu-noormeest purssisid suures lavatelgis english'it, mustade limusiinide korteež vilgutas Võidu sillal tuledega. Linnapea Klaas oli eriti tubli, sest tegi lühidalt. Paar vaprat jalgratturit püüdsid end veel Emajõe promenaadi silgupütti mahutada. Raske vaev. 

Saabus kuus presidenti. ERR oleks peaaegu unustanud Duda, kes tuli otse Poolast sjuda. Seitse oleks liialdus, sest Grybauskaitė asemel oli ainult hologramm, kuna Leedus puhus tugev vastutuul. Kaikus reibas gruusiakeelne tervitus. Viikingite keel kõlas nagu tegutsevate vulkaanide nimekiri, lõppes aga siiski arusaadava Estland-Islandiga. Soome ning Läti tervitasid kaunilt, sellega oleme juba harjunud. Jälle sinised vilkurid ning VIP-la minu õla taga täitus. Kaunikujuline Kersti lehvitas mulle nagu Aphrodite mustafiguurilisel Kreeka vaasil ning asus külalisi kostitama. Vahepeal oli kõnepuldi okupeerinud haridusminister. Küll Mailis teadis palju igasuguseid tarkusi! Seda, et praegu on pikad päevad ning lühikesed ööd, ning et Gaudeamuse algatas keegi salapärane Ritšard Ritsing. Imetlusväärne!

Õhus oli armastust

Ja siis kõlaski Kaljuste taktikepi all „O Fortuna“ ning osa Kaarsillast lendas õhku. Veepinna kohal looklesid tuledraakonid ning noogutasid päid. Tulejoad kaardusid paremale-vasemale, teenides vaatajatelt ohkeid. Selle ilusa, mis üliõpilaskooridel ja -orkestril oli Carmina Buranas pakkuda, tegi tulevärk kindlasti veel ilusamaks. Osa laulegi mattus praginasse. Emajõele sõudis noor Einstein leekivate valemitega, tulelilled puhkesid üha uuesti. Illusioonifirma orjad veeretasid Atlantise randadel põlevaid saatuserattaid edasi-tagasi, udupilvedes lehvitasid taevast rahu valged tuvid. Ekraani kalasilm tõstis maailma keskmesse enesekeskse tudengipoisi, tema ümber ja akende taga hüplesid tüdrukud. Hetkeks oli piinlik ekraanile toodud päevapoliitilise harvesteri pärast. Kuigi ühe laulu pealkiri oli „Floret silva nobilis“ ehk metsad mühavad, rääkis see ikka ja ainult armastusest.

Lõpukooris valitses maailma jälle Õnnekuninganna. Prahvatused, sisinad ja hajuvad suitsuviirud olid läbisegi. Läksin vutt-vutt enne teisi parklasse ja olin peagi metsade vahel tagasi. Mida enamat oskaks üks maainimene jaaniöölt veel tahta?

Jaanilaupäeva hommikul tuli mitu mõtet pähe. Ikka harvesterist. Et miks ta ekraanil tudengitele ja linnarahvale põrises? Kas ilmestas metsa saatuslikku eluringi, mida Fortuuna pillutab? Veel hiljuti näitasid ju Emajõe ateenlased, käest kinni, et nad tunkedes plebeisid linna ei lase.

Järgmisena tuli mõttesse tartlaste arenenud huumorimeel. Ehk oli Kolditsa-Movko lavastus eluterve paroodia veebruarikuisest Ojasoo-Semperi lavastusest? Viimane kollitas küll ERMis, aga oli pealinlaste tehtud. Nüüd on igaühel oma. Tagavaravariandiks mõlemale jäägu Kristjan-Jaagu õlleuim.

Jätan harvesteri rahule ning asetan da Vinci koodi hoopis laulusõnadele. Praegu oli koos palju rohkem tartlasi, kui maikuus tselluloosiketis. Kõikidel oli säde silmis. Ja kõiki neid kõnetas nõiduslik: „Charmer, gip die varwe mir...“ Püüan öelda maakeeles:

„Poodnik, anna mulle värve, põsepuna palgele

rohkelt, et kõik noored mehed armastaks mind veel ja veel.

Vaadake mind, noored mehed, armul pole otsa äärt.

Armastage, noored mehed, naised on ju seda väärt.“

Sõnum vastu võetud! Peale seda, kui olin linnast lahkunud, läksid pidulised paarikaupa rohelusse sõnajalaõit otsima. Lõplik tõde otsimise tulemustest selgub siis, kui aastaratas on kolmveerandi võrra pöördunud ehk umbes järgmiste valimiste aegu. Gaudeamus igitur! Elagu Eesti!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee