(Antonio Garcia Recena / Alamy)

Üks kuu, kui toimub jalgpalli-MM, on hea aeg nägemaks ja mõtisklemaks, mida annab sport ühiskonnale. Muidugi emotsioone, mida fännid kogevad kas kohapeal kaasa elades või teleri vahendusel. Ent mitte ainult. Sport on võimeline pakkuma palju enamat.

Tihti panevad ahhetama kurjategijatele määratud pehmelt öeldes leebed karistused. Sageli ei näi õiglust olevat kopika eestki. Kuid sporti jälgides on lood teised.

Ma ei räägi olukordadest, kus kohtunik eksib kogemata ühe või teise kahjuks. Hoopis muust. Kui palju näeme viimastel aastatel näiteks jalgpallis, korvpallis ja teistel spordialadel toorutsemist, jõhkrutsemist. 

Pool sajandit tagasi oli iga kaitsja auasi jalgpallilegend Pelé ükskõik mil moel rajalt maha võtta, ragisegu kas või tolle luud. Kollased ja punased kaardid välkusid siis harva.

Kuidas toorutsemisest jagu saadi

Millalgi said maailma jalgpallijuhid aru, et nii edasi ei saa ning toorutsemisega hakati otsustavalt võitlema. Esialgu küll sadas palju kaarte, kuid praeguseks on mängijad ja kogukond olukorraga kohanenud, mäng on muutunud meeldivalt puhtamaks. Sel MMil pole kedagi platsilt kanderaamiga vastase jõhkruse tõttu ära toimetatud.

Pisut liialdades saab punast kaarti võrrelda vangistusega tavaelus – jalgpallur ei saa mängu jätkata ning üldiselt peab ka ühest või mitmest järgmisest kohtumisest eemale jääma. Seda ei taha keegi. Teadmine karistuse karmusest mõjub ning võrreldes eelmise sajandi teise poole keskpaigaga on mängupilt hoopis teine.

Väga meeldiv on ka spordiorganisatsioonide võitlus oma ridade puhtuse nimel. Eesti Jalgpalli Liit määras mõni kuu tagasi eluaegse jalgpallis tegutsemise keelu Alvin Kuuskmäele, kes lõi neljanda liiga mängus kohtunikku rusikaga näkku. Tavaellu kantuna tähendaks see siis eluaegset vabadusekaotust.

Asi on lihtne – sa kas tahad, et sinu organisatsioonis, riigis või riikide liidus oleksid asjad korras või mitte. Näiteks praegu on MMil kord majas, Venemaal tunneb end äärmiselt turvaliselt. Iga natukese maa tagant on näha politseid, sõjaväelasi või turvatöötajaid ning enamik potentsiaalseid pätte ei julgegi midagi ette võtta.

Mis aga toimub Euroopa Liidus? Erinevatest allikatest saab lugeda ja näha, kuidas sisserännanud on mõnes kohas võimu enda kätte võtnud ja tavalisel inimesel on tark sealt eemale hoida.

Mis toimub Eestis? Viru ristmikul rikutakse liiklusseadust 500 korral tunnis! Ent politseid pole seal kunagi näha, maas vedelevat trahviraha ei korjata üles. „Ülereguleerimine,“ kommenteerisid paljud Eesti Ekspressis avaldatud lugu. Jäägu neile nende arvamus, kuid see ei õigusta ühtegi seaduserikkumist. See ristmik on nõnda seatud ühistranspordi sujuvuse huvides, mitte autojuhtide kiusamiseks. Kellele asi ei meeldi, vaadaku oma ninast kaugemale, suuremat linnapilti.

Prantsusmaal langetatakse 1. juulist kaherajalistel maanteedel piirkiirus 90 kilomeetrilt tunnis 80 peale. Eestis kihutama harjunud juhid saaksid ilmselt šoki, kui siin midagi sarnast tehtaks. Prantsusmaal on liiklussurmade arv tõusnud neljal viimasel aastal ning tõusu põhjuste eesotsas on kaherajalised maanteed. See on piisav põhjus midagi ette võtta.

Märgade ilmastikuoludega on sealmail veelgi madalam piirkiirus. Eestis aga peavad paljud juhid ka talvel tuisu ja/või ülihalva nähtavuse korral sõitma vähemalt 90 km/h, mis tähendab vältimatut õnnetust niipea, kui tekib mõni ootamatu takistus.

Eesti teed vajaksid politseid nii nagu on Venemaal tänavatel praegu – liiklusseadust rikutakse siin massiliselt. Tanavu on liiklussurmasid kaks korda rohkem kui mullu. Sama käib paljude teiste seaduste kohta. Mõistan, et politsei read on hööveldatud hõredaks ning oleks aeg koguda rammu.

Kas see on liiduajast jäänud mentaliteet, et kes riiki tõmbab, on kõva mees? Niisugune mõtlemine, jõmlus, ülbus ja karistamatuse tunne tuleks ühiskonnast otsustavalt välja juurida. Võtkem eeskuju spordist, kus toimib teadmine, et pahategu sooritades saad karistada ning karistus on piisavalt karm.

Suitsetamiskeeld pole niisama

Rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA seadis juba sajandi alguses sisse korra, et MMi võõrustavatel staadionidel ei tohi suitsetada. Tänavu astuti veel sammuke edasi. Suitsetada ei tohi tervel aiaga piiratud staadionialal, kus pole ka suitsetamiseks ette nähtud kohti.

Suitsetamine on keelatud ka MMi võõrustava 11 linna ametlikel fännialadel. Tõsi, neis on ette nähtud suitsetamisalad, kuid seda väljakute kaugemates nurkades, põhilistest kogunemispaikadest kümneid meetreid eemal.

Niisiis soovib FIFA, et ükski MMi üritusi külastav fänn ei peaks muutuma passiivseks suitsetajaks. Selle kahjulikkus – ka õues! – on väga selgelt tõendatud ning püüdlused hoida mittesuitsetajate tervist on igati kiiduväärt.

FIFAga sarnast põhimõtet soovitan sama jõuliselt rakendada ka Eesti riigil. Jah, üht-teist on tehtud, tubakaseadusega on määratletud kohti, kus suitsetamine on keelatud, aga see nimekiri peaks olema oluliselt pikem.

Kui vanglates kehtestati suitsetamiskeeld, põhjendati seda asjaoluga, et muidu pole võimalik tagada vangidele ja vanglateenistujatele suitsuvaba õhku. Seda tuleb nii palju kui võimalik tagada ka vabaduses elavatele kodanikele! Alustades väga selgelt sõnastatud nõudest suitsuvaba „kuubi“ loomisest kortermajade ümber – et oleks välistatud omas kodus naabrite suitsu sissehingamine – ning lõpetades näiteks vabaõhuürituste ja kohvikute väliterrassidega.

Eelnenud lausete peale on ilmselt juba valminud trobikond netikommentaare karjatusega „lumehelbeke!“ Küsin selle peale, et kas MMi suitsuvabaks muutnud FIFA koosneb lumehelbekestest? Ei, me oleme jõudnud 21. sajandisse, kus tsiviliseeritud suitsetajad ei mürgita teisi inimesi.

Tervise Arengu Instituudi kodulehel tehakse sel teemal kõik puust ja punaseks. Ent puhta mõtteviisi võidulepääsuks tuleb vajalikud meetmed ka seadusesse raiuda ja tagada seaduste täitmine.

Jaga artiklit

3 kommentaari

  /   08:27, 8. juuli 2018
Noh, mis nüüd? Kas tubakatootjad spordi sponsoreerimise lõpetanud, et sport hakkas äkki tervislikuks?
S
sigar  /   19:59, 6. juuli 2018
Suitsetamiskeeld kehtib tavalistele vanjadele, Maradona tossas, nii et vähe polnud.

Päevatoimetaja

Juhan Mellik
Telefon 51993733
juhan.mellik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis