Elu

Mihkel Kunnus Mart Sanderi „Äratõmbetulest“: Mart on tõeline põnevikumeister (3)

Mihkel Kunnus, 6. juuli 2018, 09:25
"Äratõmbetuli" Erakogu
On üks kena kõnekäänd, et kui miski kõnnib nagu part ja prääksub nagu part, siis on see part. See on selline tervemõistuslikkust toetav suhtumine, mis taunib asjade ülearu keeruliseks ajamist. „See on väga lihtne, ma kohe seletan...“ järgneb sellele tavaliselt. Filosoofias tuntakse seda parsimooniaprintsiibina või ka niinimetatud Ockhami habemenoana – kõige lihtsam seletus on õige.

Mis puutub see Mart Sanderi põnevusdraamasse „Äratõmbetuli“? Niipalju, et „Äratõmbetule“ ülesehituslik põhivõte on parsimooniaprintsiibi vastand. Asjad osutuvad pidevalt millekski muuks, kui need paistavad. Õigupoolest rohkem ei tahaks ja tohikski öelda selle etenduse kohta, sest on oht avastusrõõm ära rikkuda ning samas ka eksitada. Näiteks see, kas tegu on põnevusdraama või põnevuskomöödiaga, thrilleri või jandiga, sõltub suuresti ka publikust. Saal võib närida haudvaikuses küüsi või naerda karakterite vastastikuse vaimukuseloopimise peale (teame ju USA filmideski, et pole vaimukamaid inimesi, kui need, kes parasjagu elu ja surmaga mängivad).

Samal teemal

Laval on kaks näitlejat – kogenud Mart Sander ja äsja USA maineka teatrikooli lõpetanud Artur Rehi. Küllap viimase kasuks on otsustatud seetõttu, et tükiga tuuritati alguses USAs, sest kogemuspagas duol on märkimisväärselt erinev ning lavapartnerina jääb Rehi praegu veel Sanderi kõrval pisut kunstlikuks ja puiseks, pisut pinges olevaks.   

Kellele võiks see etendus meeldida? See etendus on tõeliseks maiuspalaks kõigile neile, kellele meeldivad põnevikud ja saladuste lahtihargnemised. „Äratõmbetuli“ kuulub sellesse laia ja populaarsesse kultuurižanri, kus võib kohata nimesid Hercule Poirot ja Agatha Christie, Umberto Eco ja Kalle Blomkvist

Mart Sanderi „Äratõmbetule“ kohta kehtib täieliselt raamatu „Raske valgus“ arvustuses öeldu (PM 27.VIII.2017): „Raamatu sugudeülest meeldivust tõestab ka Kais Allkivi väga kiitev arvustus Õhtulehes (14.06.2017). Kuid eelkõige on see seotud sellega, et kõnealuse romaani ainestik – aastatel 383, 1037, 1691 ja 2345 toimuvad müstilis-ulmelised sündmused – on, nagu tegelikult kõik Mart Sanderi raamatud, eelkõige pelgalt materjal autori vaieldamatult kõige tugevamale küljele hea keeletaju kõrval. Nimelt oskusele luua mõistatuslikku, saladustest tiinet atmosfääri.

Mart Sander on tõeline põnevikumeister. Üks saladus ajab teist taga, iga lahendus osutub järgmisel hetkel pseudolahenduseks, uueks saladuste allikaks ja harunemispunktiks.

Täiesti täpne on ka etenduse tutvustuses öeldu: „Kaks sünge saladusega maletajat kohtuvad suletud ruumis; nende identiteet ja motiivid muutuvad iga käiguga, mis selles kriminaalses partiis tehakse. Kas mängijad kontrollivad mängu, või on nad ise vaid etturid? Maksavad selles mängus reeglid, või ainult ellujäämine? Kas ainsad ohvrid tuuakse malelaual? Kes lahkub ruumist – kas võitja või kaotaja? Äratõmbetuli on mäng, mis väljub lubatud piiridest.“ Ometi, nagu selgub, osutub ka see hoopis muuks kui paistab alguses. Kõik osutub hoopis millekski muuks.

„Äratõmbetuli“, Mart Sander, põnevusdraama. Esietendus Washingtonis 7. aprillil, Eesti 17. juunil Draamateatris.

3 KOMMENTAARI

m
max 27. juuli 2018, 14:16
kaua see kunnus mardile kannuseid teenib ja palju talle makstakse, et iga selle topise soperidis ülistab?
n
13. juuli 2018, 18:30
Näitlejate kohapealt vaidlen vastu, mu meelest oli Rehis värskust, aga vähemalt selles etenduses, mida mina nägin, oli Sander kuidagi kramplik.
Loe kõiki (3)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee