Kommentaar

Mart Soidro | Kaalul on rohkem kui elu 

Mart Soidro, literaat, 5. juuli 2018, 19:00
Foto: TH
Sellest on möödas juba pool sajandit, telerid olid siis veel must-valged, kui linastus Poola kinematografistide 18seerialine telesari „Kaalul on rohkem kui elu”. Peaosas kapten Hans Kloss, agent J 23, Teise maailmasõja ajal Abwehris tegutsenud Poola spioon. Film oli muidugi lihtsakoeline. Aga kas just sellepärast kujuneski peaosatäitjast Stanislaw Mikulskist (1929–2014) kangelane põlvepikkuste poiste ja unelmate prints sotsialismileeri maade naiste jaoks, seda on mul tagantjärele raske hinnata.

See lapsepõlves nähtud telesari meenus mulle teisipäeva õhtul Inglismaa-Colombia kaheksandikfinaali vaadates. Vahepeal on palju vett merre voolanud, tehnoloogia ja elu ise pole enam nii must-valged. Ja hea ei pruugi kurja võita ning Punamütsikese vanaema hundi kõhust pääseda.

Kolumblased on teadagi keevaverelised, aga kui nad ennast veel üles ka kütavad, muutuvad nad puhta pöörasteks. Piisab ühest mürgisest torkest, et vallanduks sõda. Ja Inglismaa-Colombia mäng kohati just sõda meenutas.

Nii paradoksaalne kui see ka polnud, läks Inglismaa seda mängu võitma ja Colombia ei tahtnud kaotada. Või nagu Mart Poom kirjutas Delfis: „Kui sa tahad uksest sisse saada, siis ei saa ainult ümber maja luurata, vaid tuleb sisse minna, nagu tegi Inglismaa!” (4.07.2018).

Eesmärk pühitseb abinõu. Kolumblased – teades ajaloolisest kogemusest, et kaalul võib olla nende elu – provotseerisid vastasvõistkonda nii mis kole.

Inglismaa närv pidas vastu

20 aastat tagasi kohtusid jalgpalli-MMi kaheksandikfinaalis Inglismaa ja Argentina. Esimene poolaeg oli lõppenud 2:2 ja teise kolmveerandtunni teisel minutil toimus intsident, mida meenutatakse aastakümneid hiljemgi. Argentiinlaste üks liidritest Diego Simeone takistas määrustevastaselt David Beckhamit, kes „võtte tagajärjel” kõhuli kukkus. Väljakukohtunik Kim Milton Nielsenil ei jäänud argentiinlase patustamine kahe silma vahele ja ta vilistas vea. Murul lamav Beckham oli aga Simeone jõumängust sedavõrd nördinud, et tonksas lamades vastast jalaga. Kerge puute tagajärjel viskus Simeone demonstratiivselt murule ja mängijatest vaid paari meetri kaugusel seisnud Nielsenil ei jäänudki muud üle, kui püstitõusnud Beckhamile punast kaarti näidata. Mäletan veel nende argentiinlaste nägusid, kes noogutasid kohtuniku suunas tunnustavalt pead...

Miks ma seda juhtumit nii pikalt kirjeldan? Süda aimas halba. Kartsin, et midagi sarnast juhtub ka sellel teisipäeval. Aga õnneks on Inglismaa noor koondis (kõige vanem mängija on 32aastane ja ta nimigi on Ashley Young) aru saanud, et jalgpalliväljakul ei saa valeturakamängijate vastu džentelmeniks jääda. Nii kurb kui mul seda öelda ka ei ole.

Peep Pahv teatas kolmapäeval Delfi jalgpallistuudios, et lõpetas inglaste poolt pöidlahoidmise. „Selle tsirkuse pärast,” täpsustas ta. Eks jalgpalli sünnimaal läheb nüüd Rootsi vastu raskeks, kuigi minu mäletamist mööda on meie spordiajakirjanduse südametunnistus alati olnud Nõukogude Liidu ja tema õigusjärglase poolt.

Mis aga tsirkusetegemisse puutub, siis seda on maailmameistrivõistlustel tõesti palju. Aga mind häirib, kui neid taidlejaid peetakse Panso kooli kasvanditeks. Mitte ükski neist poleks lavakunstikateedrit lõpetanud ja vaevalt ka Tallinna pedagoogilise instituudi näitejuhtimise eriala.

„Jah, see tõesti juhtuski”

Nii pealkirjastas The Times inglaste rõõmusõnumi. Terve inimpõlv, tervelt 22 aastat polnud Inglismaa tiitlivõistlustel penaltiseeriat võitnud. Ja samas tulid ärevusttekitavad teated Colombiast: penaltiseerias eksinud Mateus Uribe ning kehvapoolse löögi sooritanud Carlos Bacca on saanud tapmisähvarduse. Kas jalgpall on tõesti suurem kui elu? Paljudele meenusid 1994. aasta MM-võistlused USAs, kus Colombia koondise 27aastane kaitsja Andrés Escobar õnnetu omavärava lõi... ja kümme päeva hiljem tappis ta narkokartelli turvamees. Loodetavasti ajalugu ei kordu.

Mis saab edasi? Vähemasti üks Euroopa meeskond jõuab nendel MM-võistlustel tabeli alumiselt poolelt finaali. Aga miks ei võiks finaal ollagi eurooplaste päralt? Moskva on vanale maailmale niigi palju peavalu valmistanud, venelaste „külalislahkus” oleks palsamiks Euroopa jalgpallisõbra hingele.

Iseenesest poleks mul midagi selle vastu, kui saaksin Inglismaa jalgpallisärki kanda 15. juulini. Miks ei võiks nad finaalis kohtuda taas Belgiaga? B-koosseisude mängu me juba Kaliningradis nägime, A-koondised võiksid kohtuda aga Moskvas Lužniki staadionil.

Brexit versus Brüssel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee