Vastavalt olukorrale võib lõviosa jootrahast laekuda riigi kassasse. (JOOSEP MARTINSON)

Seaduse silmis pole jootraha ei kink ega annetus, vaid hea teenuse eest saadud tulu. Üliõpilase lõputöö ettepanekud jootraha maksustamise teemal käivad mõnelegi teenindajale vastukarva.

Carel Kuusi lõputöö pealkirjaga jootraha „Maksustamisega seotud probleemid Eestis” kohaselt jääb deklareerimata jootrahaga riigi eelarvesse laekumata ligi kümme miljonit eurot aastas. Vähetuntud on fakt, et tegelikult kuulub jootraha juba täna maksustamisele. Maksu- ja tolliameti otseste ja kaudsete maksude talituse juhataja Tiina Normak ütleb, et seaduse kohaselt tuleb teenindajal ise deklareerida kogu saadud tulu koos jootrahaga ning tasuda selle pealt ka ettenähtud maksud. „Kuna jootraha on hea teeninduse ja töö eest makstud tasu, siis kuulub see ka maksustamisele,” ütleb Normak.

Kui klient annab jootraha otse teenindajale, siis peab teenindaja selle ise deklareerima ja sellelt 20% tulumaksu tasuma. Kui jootraha jõuab teenindajateni läbi tööandja, siis käsitleb seadus seda kui palgatulu ning tulumaksule lisandub veel 33% sotsiaalmaksu, koos töötuskindlustuse ja kogumispensioniga. Iseasi on muidugi see, kuidas pidada tippide üle järelvalvet sääraselt, et see end ära tasuks. 

Kirjutamata reeglid

Eesti tipikultuur on endiselt arengufaasis. Kui näiteks USAs on sotsiaalne norm jätta restoranitöötajatele hea teeninduse eest jootraha 15-20% kogu arve maksumusest, siis eestlased tipivad siis kui teenindus neile tõesti meeldib ning rahakott seda võimaldab. Siiski leidub palju teenindajaid, kes ilma jootrahata uue töö otsiksid. Viis aastat restoranis teenindajana töötanud Liisu leiab, et jootraha kompenseerib teenindaja madalat palka. “Tänu tipile saavad teenindajad end veidigi inimesena tunda, et vahepeal endale meelepäraseid asju soetada,” ütleb Liisu. “Ametlikust palgast kulub suurem osa vaid üürile ja maksudele.” Liisi sõnul on heal nädalavahetusel võimalik teenida välja lausa pool kuupalgast. „Jootraha maksustamine on absurd!”

Igas restoranis jagatakse jootraha pirukat isemoodi. Viieteistkümnes restoranis töötanud Helgi sõnul koguneb jootraha tavaliselt suurde purki, mille sisu iga tööpäeva lõpus teenindajate vahel ära jagatakse. „See pole lepinguline töötasu vaid sõltub kliendi südametunnistusest ja kasvatusest,” ütleb Helgi. Haruldastes kohtades saavad oma osa ka kokad, kelle ametlik palk ei pruugi samuti turvatunnet pakkuda.

Jaga artiklit

56 kommentaari

M
möh  /   08:49, 6. juuli 2018
Huvitav, kui suur on siis selle töötaja ametlik palk, kes sulle söögid-joogid ette kannab? 500? 700? 1000?
Ettevõte peab ennast ise ära majansama, suutma maksta töötajatele kokkulepitud õiglase palga. Kui ettevõte on kehvas seisus ja ei suuda palkasid maksta, siis klient peab ona seddid -eurod jätma lisaks? Muidugi, kui on tegemist väga "peene" asutusega ja inimesekene läheb kord elus sinna, siis tõstab ta oma väärtust kopsaka jootrahaga. Või et siis igapäevane helde klient teenib sellega juba uksel kummarduse ja lipitseva käitumise, mis tõstab ta enesetedvust ja tähtsust .
Igal juhul on see kerjamine ja võigas. Kas tahaksid olla uhke restorani oma lipitsemisega " rikas " lakei?
T
Tegelikult   /   00:20, 6. juuli 2018
on mõisted paigast ära. See, mida nimetatakse tuluks, ei ole seda mitte. Ja riik peaks lõpetama üksikisiku koorimise. See, mis toimub, on uskumatu ahnus. Kust üldse võetakse, et näiteks jootrahast peaks keegi kolmas ka veel midagi omale saama?

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis