Kommentaar

Toomas Alatalu | Venemaa kardab Eesti politolooge (36)

Toomas Alatalu, vaatleja, 3. juuli 2018, 17:38
 
Pikk ja pingeline periood rahvusvahelistes suhetes tõi kaasa ka Eesti osalemise vastastikustes riiki mittelubatud isikute nimekirjade esitamises, mis on reeglina olnud suurriikide privileeg. Kui Eesti esitas koos teiste riikidega nn Magnitski nimekirja, kus kirjas inimõiguste rikkumisega seotud Venemaa võimuasutuste ja riigiametite juhtide nimed, siis Venemaa poolt Eestile esitatud nimekiri erineb kardinaalselt Leedule (28. aprillil) ja Lätile (20. juunil) üleantud nimekirjadest ja paneb õlgu kehitama.

Kaheksateist avalikustatud nime tuli paraja üllatusena, millele lisasid vürtsi Venemaa suursaadiku Aleksandr Petrovi selgitused. Ta kinnitas, et nimekirja mittearvatud „russofoobsed tegelased“ võivad endiselt Venemaal käia ja et „kahetsuse avaldamise“ korral võib ka nimekirjast välja saada.

Teist korda mustas nimekirjas

Enda arvamist sinna võtan kui soovi parandada üldmuljet nimekirjast, kus Toomas Hendrik Ilvese (keda tituleeritakse kui Ameerika politoloog, „Vaba Euroopa“ endine kaastöötaja ja alles kolmandajärguliselt kui Eesti president 2006–2016) kõrval seisavad dissidendina tuntuks saanud Tiit Madisson ja sõnapaari „parasiteeruvad tiblad“ kasutanud Urmas Reitelmann. Oli vaja ka teisi poliitikas tuntud nimesid.

Kohe meenus mu eelmine, 52 aasta tagune sattumine Moskva musta nimekirja. Nimelt olin Tartu vaimu legendaarsetel 1960ndatel sealne komsomolijuht, ning pärast alternatiivse tegevusprogrammi vastuvõtmist kongressil ja Moskva emissari mahahääletamist saadeti mind üleliidulisse komsomoli kõrgkooli. Ümberõpetamiskatse Moskvas lõppes minu väljaviskamisega, sest olin – nagu protokollides kirjas – teinud „demagoogilisi avaldusi ja kasvatanud habet“. Ehkki maailma pilti kujundasid toona Fidel ja teised Kuuba habemikud, oli habe NSVLis lubamatu, eriti noortejuhi puhul. Mäletan siiani, kuidas ÜLKNÜ Keskkomitee sekretär tõstis ühe Lenini teose teise järel minu ette ja lugesime koos, kui näotu on olla habemik. Minul mõistagi kogu aeg järjekordse klassiku nimi suus. Kurblõbus oli ka siis, kui mind kolm kuud hiljem Moskva nõudmisel ametist maha võeti. Süüdistus: „kasvatas kaks korda habeme ette“. Noored naersid laginal, aga hääletasid nii, nagu oli tekkinud seisus mõistlik.

Ausalt öeldes võtan ka äsjast keeldu sama naeruväärse käiguna, sest kuulutada russofoobiks mees, kes on õppejõuna aastakümneid lugenud kursusi ka vene keeles ja sõitnud kutsutud lektorina kogu Venemaa läbi – see  mõjub küsitavana. Minu trumbiks on alati olnud kõige värskema teabe selgitamine ja ka kritiseerimine, mis tegi minust enim salaja lindistatud lektori Eesti NSVs. Aastaid kestnud vaibal käimised Keskkomitees päädisid kuulajaskonna piiramise ja Eesti televisioonist kõrvaldamisega veel 1978. aastal.

Mitut sorti russofoobe

Mineviku meenutamine pole siinkohal juhus, sest kui rahulikult süüvida nn Eesti russofoobide nimekirja, siis on selles teadusdoktorid Toomas Alatalu, Toomas Hendrik Ilves, Ivo Juurvee, Igor Kopõtin, Kristi Raik, Mart Nutt, Evhen Tsybulenko, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadurid Erkki Bahovski, Kalev Stoicescu, Dmitri Terepik, mitmete poliitikaraamatute autorid Andres Herkel, Tiit Madisson, Henn Põlluaas, Trivimi Velliste ja uuriv ajakirjanik Ainar Ruussaar. Ehk siis – võrreldes Leedu ja Läti nimekirjadega, kus teadaolevalt on palju poliitikuid, koosneb Eesti nimekiri pigem politoloogidest (lisaks kolm riigikogulast), kellest paljudel jookseb ka sulg hästi ehk neid saab võtta ka kui ajakirjanikke. Teadlaste keelamine aga viitab otseselt sellele, et probleemiks on õigus teistsugusele arvamusele, mis on üks peamistest demokraatia nurgakividest.

Peaks olema loogiline, et Eesti politoloogide arvamus Venemaa välispoliitikast erineb Kremliga seotud politoloogide seisukohtadest. Eriti praegu, sest pole raske näha, kuidas Putin püüab igas esinemises õigustada Venemaa poliitikat Ukraina suhtes ja Süürias, kasutades selleks Venemaal levivaid rahvusvaheliste suhete teooriaid. Sellest johtuvalt on loogiline küsida  – kui Putin kaitseb oma välispoliitikat Venemaal levinud teooriatest pärit argumentidega, siis miks ei või teistsuguseid argumente ja seisukohti esitada Eesti politoloogid? Miks nende seisukohtadele antakse kõrvalmaik ja kuulutatakse „russofoobseteks“? Meid on sildistatud kui „eriti russofoobselt häälestatud“ tegelasi, mis on tagasihoidlikum kui „avalikult russofoobsetel positsioonidel“ olev grupp lätlasi.

Peamine on aga see, et Venemaa välisministeeriumi sissesõidukeeld  „russofoobselt häälestatuile“ on selges vastuolus Venemaa Föderatsiooninõukogu esinaise Valentina Matvijenko 30. mail kõlanud seisukohaga, kus ta soovis Facebooki looja Zuckerbergi tulekut Venemaa senaatorite ette, et too selgitaks oma „russofoobseid seisukohti.“ Enamgi veel – Saksa, Itaalia ja Prantsuse valitsuste järel näeb Euroopa Liidu eesistujaks tõusnud Austria praeguse Lääne-Venemaa vastasseisu ületamise algust selles, et omavahel hakkaksid kohtuma üliõpilased, teadlased, kultuuritegelased ja ärimehed. Sestap on huvitav – miks Venemaa välisministeerium ei taha oma pinnal näha Eesti politolooge ja uurivaid ajakirjanikke? Kas Venemaa tõesti kardab poliitikauurijate teistsuguseid arvamusi rohkem kui neid, mis kõlavad Kremlist ja selle allasutustest?

36 KOMMENTAARI

m
mammi 5. juuli 2018, 13:44
NATO koosolekul eestlased olid teinud ettepaneku ehmatada Putinit. Kuidas see hakkab käima ja millal, ei tea. Millega eestlased kavatsevad ehmatada suurt tuumariiki, ei tea.
v
villu 4. juuli 2018, 11:47
jälle vanake sonib
Loe kõiki (36)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee