2
fotot
RANNAVALVE: Kehvade ilmade ajal on kasvanud noortevaheline usaldus. (Tiina Kõrtsini)

Inimtühjas Stroomi rannas lehvib juba nädal aega punane lipp. "Ütle uuesti!" kõlab raadiosaatjast paadis istuva vetelpäästja hääl. "Hetkel ma ei öelnud midagi,” vastab rannavalvur Kristi Roos mandrilt.

"Viimased kaks aastat on vähemalt kahel suvekuul olnud väga kehvad ilmad. Väga tuulised ja vihmased. Eks see hooaeg tuleb ära teha," ütleb kaheksa suve rannavalvurina töötanud 26aastane Kristi Roos.  "Kümme tundi sellise ilmaga on palju raskem kui kümme tundi päikselise ilmaga kui tööd jagub.” Just jaheda, märja ning tuulise ilma ajal peab rannavalvur olema eriti valvas, sest tema vaimu ähvardab mandumine.

"Vetelpäästja pilk peab alati olema horisondil,” ütleb Roos. "Vastasel juhul hiilib ligi pettekujutelm, et midagi ei toimu. See on kõige ohtlikum.”

Naise kõrval seisavad ustavalt 17aastane päästja Kristina Maria Jaamul ning 20aastane meedik Helen-Carol Sepp.

Õnneks tähendab lõviosa päästetööst probleemide ennetamist, mis hoiab rannavalvurid tegevuses. Tuleb jälgida poiliini ja surfiliini meeskonda. Graafikud vajavad koostamist. Varustus tuleb hooldada ning täiendada. Kui ennetustöö on hästi tehtud, siis ei teki vajadust kedagi päästma tormata. "Tark päästja jalgu märjaks ei tee," ütleb Roos. Ka ülesannete vahel tuleb aeg surnuks lüüa samal ajal rannale süvenedes. Üleeile jooksid noored ühest ranna otsast teise ning mõõtsid oma aegu. Teisel päeval lahendati matemaatikaülesandeid.

Meedik Helen-Carol leiab, et kuigi nigelad suvepäevad kipuvad venima, on tiimisisene usaldus kasvanud. "Viimastel päevadel räägime üksteisega rohkem, sest päikestelistel päevadel selleks aega pole. Selle töö jaoks on usaldust vaja. Kui sa ei usalda inimest, siis sa ei saa talle loota," leiab meedik. Nõnda teavad vetelpäästjad nüüd rääkida üksteise lapsepõlvest, unistustest ja hirmudest.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis