2
fotot
Rase naine (Pixabay.com)

Eesti rahvastikupoliitika oluline küsimus on elussündide arv. Statistikaameti andmetest selgub, et esimene laps sünnib perre üha hiljem. Kas eelmisel aastal tuli Eestis ilmale palju või vähe lapsi, oleneb aga vaatepunktist. Võrreldes sündide arvu Eestis 1945–1990, on 2017. aasta tulemus 13 782 üsna kehv, aga viimast viitteistkümmet aastat silmas pidades keskpärane.

Eestis oli 1945–2017 elussünde kõige rohkem aastal 1987, kui sündis 25 086 last. Kõige väiksem oli elussündide arv vaadeldud ajavahemikul aastal 1998, kui sündis 12 167 last.

Peale sündide arvu olulise muutumise on palju muutunud ka sünnistatistika muud näitajad. Näiteks sündis aastal 1987 kõige rohkem lapsi 22-aastastel emadel. 2017. aastal aga oli see näitaja 28 aastat. Tõusnud on ka ema vanus esimese lapse sünnil. Statistikaameti avalikus andmebaasis on andmed esmasünnitanud naiste vanuse kohta alates 1989. aastast. Neist selgub, et nimetatud aastal sündis kõige rohkem esimesi lapsi 21-aastastel ja 2017. aastal 28-aastastel naistel.

Laste arv teatud vanuses emadel oleneb vanuserühma naiste arvukusest ja sünnikäitumisest, mis omakorda sõltub paljudest asjaoludest. Üks neist, millest praegu väga vähe räägitakse, on ema keskmise vanuse kasv sünnitamisel, sealhulgas esimese lapse sünnitamisel. Vabad inimesed vabal maal valivad muidugi ise, millal lapsed sünnivad, aga statistiliselt on nii, et kui lapsed sünnivad hiljem, siis rahvaarv kahaneb. Kui otsitakse võimalusi rahvaarvu tõusuks, siis ema keskmise vanuse kahanemine lapse sünnitamisel võiks olla üks tegur, mis sellele kaasa aitab.

Varasem sünnitamine võiks suurendada rahvaarvu

Naiste sünnikäitumise muutuse võrdlemiseks on vaadeldud aastaid 1989 ja 2017. Kuni 27-aastaste vanusrühmas sündis 2017. aastal ligikaudu 7000 esimest last vähem, kui oleks eeldanud aastal 1989 sama vanusrühma esimese lapse sündimuskordaja ehk sünnijuhtude arv 1000 inimese kohta aastas. Üle 28-aastaste vanusrühmas aga sündis ligikaudu 3500 last rohkem, kui eeldanuks 1989. aasta sündimuskordaja.

(Statistikaamet)

Loe pikemalt Statistikaameti blogist.

Jaga artiklit

14 kommentaari

G
gg  /   06:55, 4. juuli 2018
Pere on see, kus on ema, isa ja laps, lapsed. Ja see ei ole suhete mäng, see peaks olema registreeritud abielu, kus kõik väärtustavad abielu, emadust ja isadust. Kuna abielu tuleb harva ette, siis ei ole naisel-emal mingit kindlust, et ta ka oma lapsed suudab üles kasvatada ilma et peaks vaesuses virelema. Naine saab ennast kindlustada vaid haridusega ja töökogemustega. On ju päris õnnetus, kui on küll lapsed, kuid pole lootustki saada harimatuse tõttu tööd, mis annab leiva.
Kui ei ole usku , et sa ei ole üksiikema, on laste saamine enesetapp. Füüsiliselt jääd küll ellu, aga kas ka vaimselt?
N
no  /   11:20, 3. juuli 2018
Pole ime, et esimesed lapsed nii hilja sünnivad või üldse sündimata jäävad. Sellel on kaks põhjust, esiteks edukultus. Inimestele taotakse pähe, et sa pead olema edukas, sul peavad olema lapse kasvatamiseks majanduslikult kõik suurepärased tingimused. Vanasti aga öeldi, et annab jumal lapse, annab ka leiva. Emal-isal olid käed-jalad küljes ja pea otsas, tehti tööd ja kasvatati lapsi. Nüüd aga elatakse ainult iseendale, et oma kontoris võimalikult ilus ja edukas paista. Teine põhjus, miks lastesaamist edasi lükatakse, on see, et riik ise ei väärtusta esimest ja ka teist last. Kõik kiidulaul ja suuremad toetused, nii riiklikud kui ka ühiskondlike organisatsioonide poolt pakutud, algavad alates kolmandast lapsest, kuigi on selge, et esimese lapse sünni ja kasvamisega kaasnevad kulud on palju suuremad kui järgmistega. Ühe või kahe lapse vanemad nagu polekski täisväärtuslikud inimesed. Kui suhtumine oleks õiglane, siis sünniksid ka esimesed lapsed, praegu aga eelistab nii mõnigi hoopis lastetuna elada.
Keegi mainis lastetusmaksu, et see aitas vene ajal. Tegelikult ei olnud maksu olemasolu varajasemas eas sünnitamise põhjus. Põhjus oli see, et tol ajal ja ka varem teati, et tervete järglaste saamiseks peavad ka vanemad olema noored ja terved ja mingit mõtet lastesaamist edasi lükata polnud ju põhjust, kui sul oli armas inimene olemas, kellega peret luua. kakskümmend kaks -viimane taks. No ei olnud kombeks neljakümnendani ööklubides rallida, ei olnud. Ja see oligi norm ja igati õigustatud. Praegu vaatan tuttavaid, kellel alles 35 eluaasta järel lapsed sündima hakanud. Nad elavad oma elu nii keeruliseks nende laste pärast ja nad väsivad kergesti, laps aga on hellitatud maailmanaba, nagu ilmas enne poleks kellelgi lapsi olnud. Võib ette kujutada, mis juhtuma hakkab, kui need lapsukesed teismelisteks saavad ja vanusevahe eriti pähe lööb. Nii jäävadki varsti eestlaste iivet tõstma ainult noored, kes koolipõlves või kohe pärast seda kogemata lapse saavad, aga neist enamus on kahjuks seltskond, kellel mitu isa olnud ja kasvatusküsimustes suur segadus, nii nad siis järgivad oma ema eluviisi, sest see on nende perekonnamudel. Elamiseks on sotsiaaltoetused. Vot nemad teevad küll usinalt kolm last jutiga valmis, sest siis saab rohkem raha.
Võib-olla tundub mu jutt õel, aga see-eest elust võetud.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis