Kommentaar

Katrin Laur | Jumalate hukk Angela Merkeli näitel (54)

Katrin Laur, režissöör, 2. juuli 2018, 18:06
 RENE SUURKAEV
Mis saab edasi Angela Merkelist – kas ja kui kauaks ta jääb, ei tea ikka veel öelda. Kuid selles ei ole kahtlust, et üks ajajärk Saksamaa ja Euroopa ajaloos on lõpule jõudnud.

Selles valguses on mul paar asja öelda Eesti poliitikutele, kes mind kardetavasti ei kuule, ja mõned mõtted lehelugejatele, mis võib-olla aitavad olukorda mõista.

Samal teemal

Kas Euroopa mõistab Eesti olukorda?

Poliitikutele: eriti põgenike küsimuses ei ole lähemal ajal mõtet otsida ega oodata ühisosa teiste Euroopa riikidega. Igaüks võitleb iseenda eest.

Saksamaa huvi on võtta vastu võimalikult vähe põgenikke, sest riigi juhid on aru saanud, et rahva kannatusekarikas on täis. Panen meie poliitikutele süüks ja soovitan rahval meelde jätta: Eesti ja Läti riigijuhid ja Euroopa parlamendi liikmed ei ole teinud midagi selleks, et teised mõistaks meie erilist olukorda. Meil elab proportsionaalselt rohkem migrante ja nende järglasi kui enamikus teistes Euroopa riikides. See, et nad siia sattusid, ei ole Eesti ega Läti riigi süü, ega ka nende inimeste endi süü. Olukord on aga seniajani keeruline nii põlisrahva kui siia asutatud venelaste jaoks ja seepärast ei saa meilt nõuda uute sisserändajate vastuvõtmist. Seda tõsiasja on võimalik kirja panna viisakas vormis, juriidiliselt täpselt ja kedagi solvamata. Kindlasti oleks ka siinsed venelased õnnelikumad inimesed, kui nende kodu ei oleks ühel hetkel välismaaks osutunud.

Põgenike ja migrantide küsimuses ei ole lõhestunud mitte ainult Euroopa, vaid ka riigid sisemiselt. Selle maailmavaate, mille tõttu Saksamaa oma väravad 2015. aastal valla lükkas, juured on Saksamaa ja Euroopa sõjajärgses ajaloos. Sotsialistlik, võib koguni öelda, et kommunistlik revolutsioon, mis 1960ndate lõpul aset leidis, toimus ülikoolides ja jäi sinna ka pidama. Lihtsa rahva hulka see ei jõudnud. Eestlastel on sellest enamasti raske aru saada, sest Eestis ei ole klassiühiskonda, vanas Euroopas aga on. Haritud Saksamaa pööras 1968. aasta järel punaseks ja on seda tänase päevani. Üks selle revolutsiooni loosungeid oli muide minna kooliõpetajaks – see viidi ka täide. Mõelge siis ise, mida nad lastele õpetanud on.

Putini poole kaldu Saksa erakond

Praeguseks Saksamaal välja kujunenud olukord on segu oportunismist, idealismist ja vastutustundetust rumalusest. Sakslased sünnitavad vähe lapsi ning need vähesedki ei viitsi vabakasvatuse ja eesrindliku koolisüsteemi tulemusena ametit õppida ega tööl käia, niisiis on riigil enamiku lihtsate tööde tarvis vaja välismaalasi. Uue valitsuse ametissenimetamisel tegi sotsiaalminister Hubertus Heil teatavaks, et riigi hooldekodude süsteemis on puudu enam kui kümme tuhat töötajat. Hiljem selgus, et vanadele ja haigetele on vaja koguni 36 000 hooldajat. Minister on lubanud need töötajad kiirkorras Ida-Euroopast sisse tuua. Mitte keegi ei küsi selle peale, kes siis Ida-Euroopa põdurate eest hoolt kandma hakkavad? Avatud Euroopas ei ole viisakas esitada küsimusi.

Kui televisioon näitas 2015. aastal Saksa piiri suunas marssivaid varjupaigataotlejate kolonne, kellest enamik olid noored mehed, ei olnud viisakas küsida, kust nad hakkavad seksi saama. Süüa annab riik, natuke raha ka, ja katuse pea kohale. Kodumaalt nutitelefonis vaadates tundus see kõik kui tõotatud maa. Nüüd istuvad nad siin lõksus. Ühel päeval võivad nad hakata tegema rasket ja vähetasuvat tööd, üürida sotsiaalkorteri, ehk osta ka auto. Kodumaal võiks see olla tore elu, aga siin elavad nad võõra rahva hulgas, kes neid ei mõista ja keda nemad ei mõista ega hakka mõistma, nagu näitab kogemus siinsete türklastega. Ükski inimene, ka meie arvates kõige rumalam, ei taha oma identiteedist loobuda. Seda võin ma kindlalt öelda, sest olen ise Saksamaal varjupaigataotlejana alustanud.

Ma saan aru, miks osa neist muutub radikaalseteks islamiusulisteks, kui nad istuvad mitu aastat varjupaigaootajate majutuspaigas, pead-jalad teiste samasugustega koos. Mošees on teised omasugused ees, seal räägivad paljud sinu keelt, imaam hoolib sinust ja Allah ka. Rasketes olukordades on inimesed ikka usu poole pöördunud. Mõned teised hakkavad narkootikutega äritsema, õpivad varastamist või korteritesse sissemurdmist. Hulk noori mehi, kes aega surnuks löövad ja leivatüki pärast pingutama ei pea –  mida muud peaks nad tegema?

Integratsioon on pandud koolide õlule, kes sellega hakkama ei saa. Poliitikud ise viivad oma lapsed erakoolidesse. Sellisesse klassi, kus pooled lapsed saksa keelt ei oska, kindlasti mitte. Kohtud on üle koormatud varjupaigataotlejate asjadega, kes vaidlustavad oma eitavaid asüüliotsuseid. Igaüks võib Saksamaa piiril öelda, et tahab poliitilist varjupaika, tagasi ei saadeta seni kedagi ja selle jutuga saab mitu aastat Saksamaal elada. Eriti hästi sobib selline elu neile, kes ette teavad, et tulevad siia aega veetma ja mitte selleks, et jääda. Vägisi tagasisaatmisi toimub harva ja ka siis leidub enamasti mõni aktivistide grupp, kes tagasiviimise vastu protestib.

Miks küll usuvad sakslased, et kõigil maailma kodanikel on kõige parem elada Saksamaal? Miks ei ole kellelgi kahju nende mahajäetud kodumaadest?

Sakslased on kuulekas rahvas: kui neid koolis niimoodi õpetati, televiisoris räägiti, siis ei kahelnud nad, kas see on õige. Need, kes nii ei arvanud, ei julgenud kaua häält teha. Tänu Angela Merkeli piiride avamisele jõudis Bundestagi erakond Alternative für Deutschland. Mis ei ole mingi eriti hull natsipartei, kõige enam esindatud elukutse nende hulgas on jurist. Ent – AfD on Putini poole kaldu. Eestlaste jaoks peaks sellest piisama: kui Venemaa ja Saksamaa seljad kokku panevad, pole Eestil midagi head loota.

Rahvast eraldunud liider

Mis ajas saksa rahva kannatuse karika just nüüd üle jooksma? Juba on riigitelevisiooni ajakirjanikud nõudnud, et Merkel tagasi astuks. Merkel, kellest rahvas uskus ja mõned seni loodavad, et just tema on Saksa riigi võimu ja rikkuse garant. Aga Merkel on nõrgaks jäänud ja Saksamaa vaenlastest ümber piiratud – kui uskuda siinset ajakirjandust. Kõigepealt muidugi Donald Trump, aga tasapisi ka kõik teised. Emmanuel Macroni peale veel loodetakse, aga kas Macron loodab ka Saksamaa peale? Rohkem liitlasi suurt ei ole. Luksemburg on, vahel Belgia, vahel Holland. Rootsi on kaugel. Oma rahvas on hakanud aru saama, et nii rikas ja võimas Saksamaa siiski ei ole, et kõik maailma hädalised üles korjata.

Siseminister Horst Seehofer lubas pühapäeva õhtul panna maha nii oma parteijuhi- kui ka ministriameti. Tema partei, CSU, loodab teda ümber veenda. Mis tooks ilmselt kaasa valitsuse lõhkimineku, sest Merkel Seehoferile järele ei anna. Seehofer on lubanud hakata piirilt tagasi saatma neid varjupaigatahtjaid, kes on juba mõnes teises Euroopa Liidu riigis oma varjupaigataotluse registreerinud. Mis vastaks muide Dublini kokkuleppele. CSU on Merkeli juhitud CDU sõsarpartei Baieris ja sügisel on seal valimised. Arvamusküsitluste järgi on migratsioon ja pagulased sakslaste jaoks kõige põletavam teema. Kui CSU selles küsimuses baierlasi veenda ei suuda, valivad nad AfD. Merkel püüab aega võita ja kinnitab, et reedel Brüsselis lepiti teiste Euroopa riikidega ühise tegutsemise suhtes kokku. Mida on mitmed riigid eitanud – ilmselt ei saavutatud Brüsselis mingeid konkreetseid, vähemalt kiireid kokkuleppeid. Seehofer tahaks alustada piirilt tagasisaatmist kohe ja ka politsei on kinnitanud, et nad saavad sellega hakkama. Merkel on aga kategooriliselt vastu igasugusele Saksamaa üksitegutsemisele.

Mis paneb Merkelit liikuma? Kergem on vastata, miks ta 2015. aastal piiri lahti tegi. Esiteks oleks olnud vaja sõjaväge, et nii suurt inimeste massi üldse peatada ja tagasi minema sundida. Saksa riigi õppetund Teisest Maailmasõjast on, et ei kunagi enam ühtegi sõda. Sõjad, milles Saksamaa osalenud on, on kõik olnud tema enda algatatud. Ilmselt ei kujuta Saksamaa ette, et võib olla ka kaitsesõda ja õiglane sõda. Igatahes on ilmne, et Saksamaa eelistab ükskõik kui halba rahu relvastatud sekkumise võimalusele ja kui vaadata, kuidas Saksamaa oma sõjaväega ringi käib ning kui vastumeelne on Saksamaale kaitse-eelarve suurendamine, saab pilt selgemaks.

Teiseks, Merkel ei tunne saksa rahvast. See riik, kus ta oli keskmine kodanik, on ammu ajaloohämarusse kadunud. Lääne-Saksmaal on ta ainult riiki juhtinud ja tunneb vaid kõrgklassi esindajaid. Julgen arvata, et Inglise kuninganna tunneb lihtsa inglase elu paremini kui Angela Merkel lihtsa sakslase oma.

Saksamaal ei välistata enam uusi valimisi. Kui nad tulevad, on tõenäoline, et AfD saab parlamendis tähtsuselt teiseks jõuks. Mulle see ei meeldiks, sest kuigi ajalugu ei kordu üks-üheselt, on Saksa ajaloos olnud 12 aastat, mil ma ühelgi juhul poleks tahtnud siin olla.

54 KOMMENTAARI

h
heke 29. oktoober 2018, 15:43
Olipa osuva kirjoitus .Arvostan huomiokykyäsi.
l
Lumehelbeke 29. oktoober 2018, 14:31
Tsitaat artiklist: " Sõjad, milles Saksamaa osalenud on, on kõik olnud tema enda algatatud". Kui endal ajalooteadmised puuduvad, voiks enne artikli avaldamist paluda see monel ajalooteadmistega sobral labi lugeda, siis ei jaa parast lolliks.
Loe kõiki (54)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee