8
fotot
AMMUSED SEMUD: Peeter  Volkonski ja Riho Sibul on sõbrad Propelleri aegadest. ()

„Teeme vastupidiselt tavalisele,“ muheleb Riho Sibul oma juubelikontserdi alustuseks. „Lustaka loo, mille muidu teeksime lõpetuseks, mängime kohe alguses ja siis hakkame kitarri saatel nukrutsema.“ Selle repliigiga võtab Sibul üsna täpselt kokku õhtu meeleolu. 

Reede õhtupoolik Hiiumaal, Kõpu tuletorni juures on külm. Tuul (20 meetrit sekundis) puhub rannamände veel rohkem kiiva.

Hoolimata kehvast ilmast ja asjaolust, et mis tahes mandri punktist Kõppu jõudmiseks kulub vähemasti kaks tundi, voorib Riho Sibula juubelikontserdile rahvast murdu. Suur osa neist on sünnipäevalapse sõbrad ja teekaaslased: Tõnis Mägi, Jaak Tuksam, Peeter Volkonski, Jaak Ahelik, Erkki-Sven Tüür, Jaanus Nõgisto, Jaak Johanson, Ain Agan, Jaan Sööt… Nimekiri tuleks väga-väga pikk.

HIIU VELLED: Näib, et Hiiumaa aher pind on muusikutele mokkamööda. Saarel on teise kodu leidnud nii helilooja Erkki-Sven Tüür, kitarrist Jaanus Nõgisto kui ka Riho Sibul. Tüür kinkis juubilarile kohviveski, viidates ilmselt ühele hiidlaste seltsile – kohvilähkritele.  (Tiina Kõrtsini)

Eesti keeles ei ole viisakat väljendit, tahaks öelda, et kõik vanad peerud (välja arvatud Ivo Linna) on kohal. Juubilari sõber Jaak Johanson hakkab „peerude“ väljendi peale naerma ja ütleb, et nii võib öelda küll. „Peerud löövad lõkendama…“ pöörab ta sõna tähendust, laenates rahvuseeposest sobiliku fraasi. Johanson lisab, et Sibula juubelikontsert ongi vanade sõprade jällekohtumispidu.

Jaak Johanson Riho Sibula juubelikontserdil esinemas. (Tiina Kõrtsini)

Nõnda on – õhtu jooksul käib lavalt läbi oma veerandsada lauljat-pillimeest kindlasti. Ja tuleleeki lendab küll, kuigi mitte enam nii raskelt ja rajult kui muiste.

Ootamatult sentimentaalne õhtu

Kuigi sekka mahub ka kepsakamaid lugusid, on üldine toon pigem minoorne. Tundub, et aastad on muusiku pehmemaks muutnud. Pole enam seda eksistentsiaalset raskust, mida mäletame Ultima Thule aegadest. Äng on asendunud muheda mõtlikkusega, mida Jääääre punt ning Jaak Tuksam toetavad.

LEIDSID ÜHISE KEELE: Kohe näha, et vanad sõbrad – Riho Sibul ning Jaak Tuksam kõlasid koos niivõrd orgaaniliselt, nagu aastakümneid kokku mänginud mehed peaksidki. (Tiina Kõrtsini)

Ka Riho Sibula hea sõber, trummar Jaak Ahelik kinnitab, et juubilar on ajaga leebunud: „Temas ei ole enam endist süngust,“ mõtiskleb Ahelik. See väljendub ka muusikas. Vana hea „Kassitapp“ kõlab nüüd hoopis teisiti. „Muusik peabki muutuma, vaatamata sellele, mida arvavad fännid,“ leiab Ahelik. „Stagneerumine on publiku jaoks tore, aga sa ei saa olla lõpmatult prostituut.“ Vanade hittide peal liugu lasta on ju lihtne, kuid õige kunstnik seda ei suuda.

„Riho on nagu lühinägeliku silmad, mis vananedes paremaks lähevad,“ mugistab tabavalt Peeter Volkonski, Sibula bändikaaslane Propelleri päevilt, loobudes klišeeks saanud võrdlusest veiniga.

Ka vaikida on hea

Ahelik lisab, et tagasihoidliku inimesena ei ole Sibul kunagi vägisi lavale tikkunud, pigem vastupidi. Kuid eks see, et muusikut suurema avalikkuse ees nii harva näeb, lisa talle ka võluvat salapära. „Ta ise võib ju arvata, et kes teda ikka kuulab, aga see tohutu autoderivi siin Eesti kõige kaugemas nurgas näitab, et kuulatakse ja hoolitakse küll,“ ütleb Ahelik.

Vanade sõprade, Tõnis Mägi, Jaan Söödi, Jaanus Nõgisto ja teiste seas astub lavale ka sünnipäevalapse tiba noorem sõber Vaiko Eplik, kes oma etteastele sissejuhatuseks ütleb midagi, mis sobib konteksti nagu rusikas silmaauku ning publiku naerust rõkkama paneb: „Kõik üle neljakümnesed on ühevanused ja kõik alla neljakümnesed on ebasümpaatsed.“

NOORIM ESINEJA: Vaiko Eplik, kes tüürib kolme aasta pärast 40 eluaasta sadamasse, teatas publikule: „Kõik üle neljakümnesed on ühevanused.“ (Tiina Kõrtsini)

Riho Sibul ise jääb laval napisõnaliseks, eelistades suhelda muusika keeles. „Riho on naljakas karakter. Kui teda ei tunne, on raske sotti saada,“ naerab Ahelik. „Ta pole selline, kellele ujud külje alla ja hakkad ilmast rääkima.“

Nõnda on ka headel sõpradel-tuttavatel keeruline Sibula kohta paari sõnaga midagi põhjapanevat öelda. Sõber Volkonski saab sellega vist siiski hakkama: „Mida sa ikka oskad ühe parima sõbra kohta ütelda… Temaga on hea vaikida,“ muheleb ta.

Ka Õhtuleht soovib vanameistrile õnne, rõõmu ja inispiratsiooni.

Sibul sõprade kingitusest: „Läksin maja taha ja nutsin.“

Bändikaaslane Ultima Thule aegadest, trummar Jaak Ahelik, tegi Riho Sibulale maailma kõige ägedama sünnipäevakingituse. Ta ajas kokku 98 eesti muusikut, kes laulsid kokku popurrii kolmest legendaarsest laulust: Propelleri loost „Eile veel,“ Turisti „Sirtsust“ ning Sibula enda „Liivimaa pastoraalist“. Laulude sõnad kohendati kontekstile sobivaks.

„Ehtne on elu meil siin Hiiumaal.

Tea, kas praam käib, aga Virtsu kaudu ikka saab…

Kui Leiger mudas lahiseb,

siis põhi veidralt sahiseb,“

parafraseeris Sibula naabrimees ja sõber, helilooja Erkki-Sven Tüür „Liivimaa pastoraali“. Viimase järgi saigi valminud teos pealkirjaks „Hiiumaa pastoraal“. Juubilarist nimelt on tasapisi saamas hiiumaalane.

SIBUL JA MESI: Mis võiks olla tervistavam kombo? See on vanameistri kähedale kurgule kahtlemata hea, ehk läheb hääl heledamaks. (Tiina Kõrtsini)

Pikemaks jutuajamiseks Õhtulehega Riho Sibul kontserdiõhtul aega ei leidnud, küll aga ütles sünnipäevalaps, et sõprade tehtud kingitus võttis pisara silma. „Läksin maja taha ja nutsin,“ tunnistas ta siiralt.

Kingituse autor Jaak Ahelik lisab, et juubelitervitus on saanud tohutult positiivset tagasisidet. „Facebookis on videot praeguseks vaadatud 36 000 korda,“ rõõmustas ta. „See näitab inimese suurust!“

Jaga artiklit

4 kommentaari

E
Esikitarristi kiituseks !  /   08:45, 2. juuli 2018
Palju õnne !

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis