Muusika

ÕL VIDEO | Hard Rock Laagri peaesineja Lacuna Coil: uue kitarristi jaoks on bänd nagu sõjavägi (2)

Terttu Jazepov | Video: Erlend Štaub, 28. juuni 2018, 19:51
Lacuna Coil Erlend Štaub
„Mulle on tänase päeva jooksul juba kaks korda öeldud, et ärgu me muretsegu, kui rahvas homme kaasa ei ela. Mis toimub?” naerab Lacuna Coili kaunis lauljanna Cristina Scabbia vahetult pärast intervjuud.

Reedel algava Hard Rock Laagri esimese festivalipäeva peaesinejaks on Milanost pärit gootimuusikat viljelev Lacuna Coil, kel täitub sel aastal 20 tegutsemisaastat. Bänd tähistab juubelit kahe sügisel ilmuva projektiga. „Üks neist on DVD, mille filmisime 19. jaanuaril Londonis. Sõu oli väga eriline ning kandis nime „1.19”, mis on ka ühe meie vanema laulu nimi. Me ei avalda kunagi, mida see number tähendab. Laulust on saanud omamoodi ikoon, sest kuigi meilt on palju küsitud, ei tea keegi, mida number siis ikkagi tähendab. Sõu oli kaks ja pool tundi pikk ning lugude repertuaar ulatus esimesest albumist viimaseni. Meiega esines ühtlasi ka tsirkus, kes panustas väga ägedate trikkidega,” räägib bändi meessolist Andrea Ferro.

Samal teemal

„Teiseks töötame raamatu kallal, mille pealkiri on „Nothing stands in our way” (Miski ei peata meid – ingl. k) nagu ka ühel meie laulul. Raamatus on palju fotosid algusaegadest – nii sellest, kui me olime alles lapsed, kui ajast, mil bändi ja tuuritamist alustasime. Samuti on seal intervjuud nii kõigi bändiliikmete kui ka produtsentidega. Need kaks asja on põhilised, millega me 20. juubelit tähistame,” sõnab Andrea.

Cristina Scabbia tõdeb, et ainuüksi 20 aastat bändi teha on tõeline saavutus. „Oleme bändina nii kaua koos olnud, praegu alustades oleks see peaaegu võimatu.”

Tavaliselt küsitakse Cristinalt, mis tunne on olla bändis, kus kõik teised liikmed on mehed. Kuidas tunneb end aga Andrea, kes peab solistikohta jagama naisega? „Oleme juba nii kaua koos töötanud, et mõistame, kui keegi vajab omaette olemise aega, selles ei ole midagi imelikku – aeg-ajalt vajame seda kõik. Selle tõttu, et bändis on naine, ei ole midagi teistmoodi ega eriline. Meie jaoks ei ole olukord veider, sest oleme koos töötanud ka teiste naistega, mitte ainult Cristinaga. Meile on see täiesti normaalne.”

Bänd kui teineteist mõistev perekond

Scabbia arvab, et kõige keerulisem elu on bändi bassimehel Marco Coti Zelatil. „Marcol lasub kõige suurem vastutus, sest ta kirjutab enamjaolt kogu bändi muusika ning on disaininud suurema osa bändi kunstist. Seega veedab ta palju aega arvutis töötades, kirjutades, komponeerides ja joonistades. Loomulikult on igal bändiliikmel erinev vastutus – meie Andreaga vastutame sõnade ja vokaalide eest, kuid kõige hõivatum on tõenäoliselt ikkagi Marco, sest tema on Lacuna Coili režissöör, kes paneb kõik kokku,” räägib naine.

„Meil pole kunagi egoga probleeme olnud. Saame aru, miks mõned inimesed bändis rohkem tähelepanu saavad – ilmselgelt on selleks tavaliselt Cristina, sest ta on ainus naine. Kuid nüüd on see üsna tavaline, et bändis on ka mõni naine, kes ei pea ilmtingimata laulja rollis olema. Meil on alati koos tore ja töötame kui ühtne perekond, sest teame üksteist juba nii kaua. Bänd on meie elu üks suurimaid ühiseid kogemusi ning meil pole suuri probleeme,” lisab Andrea.

Kaks aastat tagasi liitus bändiga uus kitarrist Diego Cavallotti. „Ta oli juba meie vana sõber, sest mängis bändis, mille produtsent meie bassist Marco oli. Diego oli ka üks külaliskitarriste, kes aitas meid soolodega, kui meie eelmine kitarrist lahkus. Me ei tahtnud teda kohe esimesest päevast ametlikuks kitarristiks teha, sest tahtsime näha, kuidas ta bändi sobiks. Meie jaoks on väga oluline, et liikmete vahel oleks perekondlik tunne, me ei hooli kitarrivirtuoosist, kes hoiab omaette ega sulandu bändi. Diego esimene sõu oli Filipiinidel umbes 15 000 inimese ees ning sellest ajast saadik on ta meiega,” sõnab Scabbia.

„Tegelikult ei tee me Diego elu väga lihtsaks – kuna ta on meist veidi noorem, kasutame teda ka natukene ära ja teeme ta üle nalja. Tema jaoks on see peaaegu nagu sõjavägi,” naerab Ferro. „Kuid Diego on väga kirglik muusikaarmastaja ning ta tõestas meile, et tahab väga bändis olla. Ta ei kurda kunagi ning läheneb igas olukorras asjadele positiivse suhtumisega.”

Lacuna Coil on varasemalt Eestit kahel korral külastanud. Cristina mäletab, et esimesel korral käidi Rakveres. „Kohtusime Rakvere linnapeaga, kes tuli kontserdile ja rääkis, et linnas on parasjagu sumovõistlused. Ta tuli koos sumoteemaliste rätikutega, tähistades linnas toimuvat. Mees oli väga energiline ja tore.” Andrea ei teadnud enne seda, et Euroopas üldse sumovõistlusi peetakse. „Saime ka teada, et meie kodulinnas Milanos on sumotiim, mis oli päris naljakas.”

Green Christmasi festivalil esinenud Lacuna Coil tuli 2008. aastal Eestisse juba paar päeva varem. „Tuuritasime sel ajal Bullet for My Valentine’iga, aga meie sõu Soomes jäeti ära. Seetõttu otsustasime varem Eestisse tulla ja meile anti maja, kus saime aega veeta. Käisime ka väikese Rakvere restoranides ja õppisime linna tundma.” Cristina mäletab, et Rakveres oli väike rokibaar, kus mängis live-bänd.

2012. aastal esineti tuuri raames ka Tallinnas. „Siis ei olnud meil palju vaba aega, tulime siia, andsime kontserdi ja juba lahkusime. Aga see oli äge sõu. Seega väga palju me Eesti kohta ei tea, aga täna läheme kindlasti välja ja tutvume linnaga,” lubab Andrea.

Kuna eestlased on tuntud oma tuimuse poolest, arvab bänd, et suudab rahva homme ikkagi üles kütta. „Oleme kuulnud, et rahvas võib kontserdil paigal seista. Artisti jaoks on oluline publiku osavõttu ja kontserdi nautimist näha, sest annab meile endale kütet ja energiat juurde. Kuid loomulikult on kultuurid erinevad ja nüüd teame, et nende lähenemine on selline. Me naudime laval olemist ja olen kindel, et paneme rahva laulma ja liikuma. See on meile väljakutse, saab põnev olema,” on Cristina homse kontserdi suhtes elevil. „Me kanname homme ka Itaalia moodi, millest te osa saate,” naljatleb Ferro.

Bändil on ka oma rituaalid, mida enne kontserti teevad. „Me kas lausume või teeme midagi, et adrenaliin õigele tasemele saada. Me oleme seda juba mõnda aega teinud ning vahel ka muudame rituaale. Siiski on mõned asjad, mis soovime samaks jätta. Me ei tee seda seetõttu, et oleksime ebausklikud, vaid meie jaoks on see viis öelda, et oleme valmis lavale minema,” selgitab Scabbia.

„Vahetult enne lavale minemist koguneme kokku ja ütleme midagi. Vahel võtame pitsi viskit või midagi, mis saadaval on. Kuid tunnen, et mida rohkem kontserte anname, seda vähem oleme hakanud rituaale tegema. Nüüd teeme lihtsalt koos mingi suurema asja ning ehk võtame ka napsu,” lisab Andrea.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee