4
fotot
AARDEKAMBER: Marge-Marie Paasil on kiriku juures sisse seatud väike toake, kus ta Eduard Profittlichi teemalist uurimistööd teeb. See tuba sisaldab tõelisi reliikviaid, näiteks hoiab Paas käes Profittlichi piiskopirüüd. (Martin Ahven)

„Eduard Profittlich arreteeriti 1941. aasta 27. juuni öösel oma ametikorteris. Ta palus arreteerijatelt, et tal lubataks veeta viimane hetk enne äraviimist Kristusega. Seda lubati. Eduard põlvitas oma kiriku, Peeter-Pauli katedraali altari ees, et olla mõni minut Kristusega ja siis võtta vastu teekond Siberisse, teadmata, mis temast saab.“ Nõnda kirjeldab roomakatoliku kiriku pressiesindaja Marge-Marie Paas Eesti esimese katoliku piiskopi märtritee algust. Ühtlasi oli see Eduard Profittlichi pühakutee algus.

Eestil on mitu õigeusupühakut ja nüüd oleme üsna lähedal sellele, et saada endale ka katoliku pühak. Praegu on käimas Eesti esimese katoliku piiskopi, Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamise protsess. Oma 5000–6000 katoliiklasega oleksime tõenäoliselt kõige väiksem katoliku kogukond maailmas, kellel on oma pühak. Kuid selleni on veel pikk tee käia. Marge-Marie Paas usub, et paavst Franciscuse külaskäik Eestisse aitab Eduard Profittlichi õndsaks saamisele kaasa.
„Paavst Franciscus teab sellest juhtumist ning teda huvitab see lugu,“ kinnitab Paas, kelle sõnul on Eduard Profittlichi elu, tööd ja märterlust kätkevate materjalide kokkupanek sealmaal, et need enne paavsti visiiti 25. septembril võimalusel Rooma toimetada. „Paavst Franciscus oli jesuiit ja Eduard Profittlich samuti. Katoliku kiriku jaoks on väga suure märgilise tähtsusega, et nad saavad jesuiidist pühakukandidaadi.“
Paas lisab, et teiste õndsa-kandidaatide seas paistab Profittlich silma ka sellega, et oli kommunismi ohver. „Kirikus on väga palju õndsaid märtreid, kes olid natside ohvrid, näiteks Auschwitzis piinatud ja surnud katoliiklasi, kuid kommunismiohvreid on vähe. Ja ka see on kirikuajaloos oluline küsimus – tuua neid esile.“
Katoliku pühakuks saamine on pikk, töömahukas ja keeruline protsess, mis võib kesta aastakümneid, vahel ka aastasadu. Pühakukandidaadiks saamisele eelneb õndsaks kuulutamine, millele omakorda eelneb mahukas uurimis- ja kirjatöö. Sellega Paas praegu tegelebki. Ta on lugenud tuhandeid lehekülgi Eduard Profittlichi puudutavaid dokumente, artikleid ja kirjavahetust ning tunneb meie pühakukandidaati paremini kui keegi teine.

Kaunilt Reinimaalt Euroopa tagahoovi

„Kui vaadata Eduard Profittlichi elu ja lugu, siis tema isiksus läheb hinge. Ka praegu,“ märgib Paas. „Inimesena on ta kuidagi väga armas. Ma loodan, et tema õndsaks kuulutamisega hakkavad mitte ainult katoliiklased, vaid kõik kristlased, tegelikult kõik eestlased, natuke paremini mõistma, mida tähendab pühadus ja mida tähendab olla märter. Ning mis on see, mida meie hing tegelikult otsib.“

NOOR PREESTER: „Eduard Profittlichi lugu on armastuse lugu,“ võtab Marge-Marie Paas meie võimaliku pühaku saatuse kokku. „Paljudes jutlustes puudutas ta just abielu ja armastuse teemat. Mis on armastus ja armastuse müsteerium. See jääbki saladuseks. Armastuses tuleb lihtsalt elada, seda tunda, mitte otsida vastuseid.“ (Eesti Rooma-Katoliku Kiriku arhiiv)


Eduard Proflittlich sündis Saksamaal, Reini-äärses väikelinnas Birresdorf. Tema vanem vend Peter oli jesuiidipreester, kes läks misjonile Brasiiliasse ja suri nõrga tervise tõttu väga varakult. Venna eeskuju nakatas ka Eduardi, kes läks kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist õppima jesuiitide kolledžisse, kuigi vanemad olid sellele vastu. Eduard järgis siiski kutsumust ning ta pühitseti 1922. aastal preestriks. Edasi läks ta õppima Poola, Krakowisse juba teadmisega, et teda valmistatakse ette Ida-Euroopa missiooniks. Kuhu ta läheb – Ukrainasse, Venemaale või Baltiriikidesse – oli tollal veel lahtine.
Eesti iseseisvuse algusaastatel koosnes siinne väike katoliku kogukond peamiselt poolakatest ja sakslastest. Kuid tasapisi kirik kasvas ja arenes ning Peeter-Pauli kogudusse oli vaja preestrit. Nõnda saadetigi Profittlich 1930. aastal Eestisse.
„Siin ootas teda ees väga väike kogukond,“ kirjeldab Paas. „Kirikul ei olnud ühtegi palveraamatut. Eduard oli hämmingus – kuidas üldse saab palvetada ning katehheesi (suuline usuõpetus küsimuste ja vastuste vormis) anda, kui ei ole palveraamatuid. Esimese asjana hakkaski Eduard soetama religioosset kirjandust. Ta lõi ka ajalehe Kiriku Elu, mis ilmus kord kuus ja oli hinnatud ka väljaspool kirikut.“
Profittlichil oli plaanis teha Eestisse preestriseminar ja katoliiklik haigla, kuid selleks jäi tema aeg siin liialt lühikeseks.

Jäi Eestisse, kui elu oli ohus

„Minuni on jõudnud Eduard Profittlichi kohta mitu eri mälestust,“ jätkab Paas. „Ta oli hästi avatud ja rõõmsameelne. Ja mitte kunagi ei surunud usku peale. Samas suhtles väga palju ning tema ajal huvi katoliku kiriku vastu kasvas. Inimesi tuli teistest kristlikest konfessioonidest üle just tema iseloomu pärast – see oli nii lihtne, avatud ja hingeline.“
Saksa soost preester õppis ära eesti keele ning võttis endale eesti kodakondsuse. 1936. aastal pühitseti ta piiskopiks. Profittlich jõudis oma karja teenida pisut üle kümmekonna aasta, kui Nõukogude võim Eestisse jõudis.„1940. aastal oli olukord veel sedavõrd stabiilne, et Saksamaa sai oma kodanikud Saksamaale tagasi kutsuda,“ räägib Paas. „Ka Eduard kaalus tõsiselt Eestist lahkumist, sest Saksa saatkond torkis tagant ja hoiatas, et siia jäädes võidakse ta arreteerida või isegi tappa. Inimesi saadeti ju järjest Siberisse või lasti tänaval maha. Väga kuuleka inimesena ei tahtnud Profittlich seda rasket otsust ise langetada, vaid küsis nõu pühalt isalt, paavst Pius XII-lt.“
Esimese kirja saatis Profittlich paavstile 1940. aasta oktoobris. Sellele ta vastust ei saanud. Vastust ei tulnud ka järgmisele. „Jaanuaris 1941 kirjutas piiskop kolmanda kirja küsimusega, milline on Püha Isa soov ning lubadusega, et jääb tema soovitusele kuulekaks,“ jätkab Paas. „Aga mingil hetkel tundis ta ise, et ei saa oma kogudust maha jätta. Evangeeliumgi ütleb, et karjane ei jäta lambukesi maha.“ Läheb kuidas läheb. Profittlich otsustas jääda Eestisse.
„8. veebruaril 1941 kirjutas ta vennale kirja, milles ütles, et tõenäoliselt on see hüvastijätukiri – ta jääb Eestisse. Sündigu, nagu Jumal tahab, aga ta ei saa oma karja jätta. Kaks päeva hiljem tuli Rooma paavstilt vastus soovitusega teha nii, nagu Jumal ütleb. Sellega sai ta kinnituse oma otsusele – ta jääb! Sellesisulise kirja saatis ta ka Rooma ja palus Pühalt Isalt viimast õnnistust, mille Pius XII loomulikult ka andis.“ Pärast seda sai Profittlich veel mõne kuu teenida, kui ta arreteeriti. Talle tuldi tema ametikorterisse järele 27. juuni öösel.

AARDEKAMBER: Marge-Marie Paasil on kiriku juures sisse seatud väike toake, kus ta Eduard Profittlichi teemalist uurimistööd teeb. See tuba sisaldab tõelisi reliikviaid, näiteks hoiab Paas käes Profittlichi piiskopirüüd. (Martin Ahven)

Saadeti Siberisse, kus suri vangilaagris

„Eduard palus arreteerijatelt luba veeta viimane hetk enne äraviimist Kristusega. Ta läks oma kirikusse, Peeter-Pauli katedraali, kus ta põlvitas altari ette ja sai seal olla mõne minuti koos Kristusega,“ räägib Paas. „Me teame seda fakti, sest kiriku juures olid tööl nunnad, kes nägid, kuidas seitse relvastatud saatjat viisid Eduardi öösel kirikusse. Talle anti see võimalus.“
Siis topiti piiskop vagunisse ja saadeti teele Siberisse, Kirovi vangilaagrisse. Sealt edasi ei saanud lähedased Profittlichilt enam ühtegi teadet. Neil oli ainult aimdus, mis võis juhtuda. „Kui sõda lõppes, hakkasid sugulased teda Punase Risti kaudu taga otsima. Aga kuna raudne eesriie oli langenud, ei saanud nad mingit informatsiooni,“ sõnab Paas.
Kirovi vangilaagris toimusid pidevad ülekuulamised ja piinamised. Viimaste kohta ametlik dokumentatsioon küll puudub, kuid Paasi sõnul on see info ülekuulamistoimikutes ridade vahel olemas. „Kindlat fakti ei ole, on oletus,“ tunnistab ta. „Mul tulevad praegugi külmavärinad peale, kui mõtlen sellele tundele, kui neid pabereid lappasin. Neid dokumente uurides tunned raskust, mis saadab seda teksti, seda paberit. Kõik ülekuulamised toimusid öösiti, on näha, kuidas inimese tervis kord-korralt nõrgenes. See oli karm.“

Marge-Marie Paas on läbi töötanud tuhandete lehekülgede kaupa pühakukandidaati puudutavaid materjale. (Martin Ahven)


Piiskoppi süüdistati Nõukogude vastases spionaažis ning talle määrati surmaotsus mahalaskmise teel. Kohtuotsuse täideviimiseni ei jõutud – enne Profittlich suri. „Milline tema täpne lõpp oli, ei oska öelda,“ märgib Paas. „Paljud ajaloolased Eestis on seda uurinud ja oletusi teinud, aga faktilisi andmeid ei ole. Kirovi arhiivi põhjal on teada, et väga palju vange viidi enne jõule vanglast eemale barakkidesse, kus nii mõnigi külmus surnuks. Võib-olla oli nende hulgas ka Eduard Profittlich. Ei tea… Tema surmadaatum on 22. veebruar 1942. Sellest hetkest, kui ta arreteeriti, sai temast märter. Eduardi surm vangilaagris on piisav märk, et ta on kommunistiliku režiimi ohver.“
Viimase puhkepaiga leidis Profittlich ühes Kirovi seitsmest ühishauast. Märtri põrmu aga ei saa meil kunagi olema.„See ei olegi nii oluline,“ leiab Paas. „On selge, et ta on taevas nii nagu kõik pühad, õndsad märtrid. Ta on taevases rahuriigis ootamas meie palveid, et meid aidata.“

****

Meie kõikide palved aitavad Eduardi

Eduard Profittlich vajab ka meie palveid – need on abiks õndsaks kuulutamise protsessis.

„Õndsaks kuulutamisel on kaks faasi – piiskopkondlik faas, mis on praegu avatud, ja Rooma faas,“ selgitab Paas. „Piiskopkondlikus faasis peame panema kokku kõik dokumendid, kirjavahetuse ning esemed, mis on seotud Eduard Profittlichi eluga. Sellele lisame teoloogide-ajaloolaste hinnangud tema kirjutistele ja jutlustele. Teine osa piiskopkondlikust faasist on see, et inimesed pöörduvad palvetes tema poole armu saamiseks ning kui nad on armu saanud, siis annaksid sellest ka tunnistust. Ka need tunnistused saadetakse Rooma.

“Inimesed – kes ei pea olema katoliiklased ega isegi mitte kristlased – võiksid pöörduda palves Eduard Profittlichi poole abi saamiseks. Ja kui nad on oma mures abi leidnud või unistuse täitnud, tuleks sellest kirjalikult kirikule teada anda. „Ei tasu mõelda, et imetegu peab ilmtingimata midagi väga suurt olema,“ ütleb Paas. „See võib olla midagi täiesti olmelist. Võin tuua banaalse näite: inimene otsib tööd ja leiab talle sobiva kuulutuse. Kindlas usus palvetab ta, et saaks selle töö. Ja kui ta selle töö saab, siis on see ju tegelikult väga suur asi.

“Pärast õndsaks kuulutamise piiskopkondlikku faasi vaadatakse Roomas materjal üle ning kirjutatakse pühakukandidaadist mahukas, kuni 800-leheküljeline elulugu, mida tuleb teoloogide ja kardinalide kolleegiumi ees kaitsta. Kolleegium hääletab „poolt“, „täiendada“ või „vastu“. Kui kõik on korras, kirjutab paavst õndsaks kuulutamise dokumendile alla.Millal see võiks juhtuda? „Ei oska öelda,“ naerab Paas. „Aga loodame, et Eduard aitab asja kiirendada. Sest siis saab ta taevas veel rohkem oma tööd teha ja meid aidata.

“Kui inimene on õndsaks kuulutatud, pannakse protsess avatult seisma. Järgmine etapp on pühaks kuulutamine, milleni võib samuti minna aastaid. Tavaliselt eeldab pühakuks kuulutamine mõnd suuremat dokumenteeritud imetegu. Näiteks, kui pime saab nägijaks, peab sellel olema arstide ametlik kinnitus. Märtrite puhul – nagu Eduard Profittlich – ei ole imetegu vältimatult vajalik, tema on juba andnud vereohvri.

***

Reini-äärsest külakesest Siberi vangilaagrisse

Peapiiskop Eduard Profittlich sündis 11. septembril 1890. aastal Birresdorfis Saksamaal.

1912 alustas ta teoloogiaõpinguid ning 1913 sai temast Jeesuse seltsi vennaskonna liige.

Eduard Profittlich pühitseti preestriks 27. augustil 1922. aastal. Kaks aastat hiljem kaitses ta Krakowi ülikoolis filosoofia ja teoloogia doktorikraadi.

1924–1925 teenis ta vaimulikuna Poolas ja Saksamaal, 1930 alustas Profittlich teenistust Eestis. 

27. detsembril 1936 pühitseti ta piiskopiks. Pärast seda kui NSVL okupeeris Eesti, püüdis piiskop teha kõik, et katoliku kiriku preestrid ja erinevate ordude liikmed saaksid võimaluse okupeeritud riigist lahkuda. Ise jäi ta Tallinna oma koguduse juurde.

27. juunil 1941 Eduard Profittlich arreteeriti, sama aasta 21. novembril mõisteti ta Kirovi vanglas surma mahalaskmise teel. Kuid piiskop suri enne surmaotsuse täideviimist.

Allikas: Eesti Apostellik Administratuur

Jaga artiklit

59 kommentaari

I
ixoye  /   18:58, 28. juuni 2018
Ilus ja õpetlik artikkel sellest kuidas üks inimeste poolt juhitud kirik tõelisest Piibli õpetusest kaugeneda võib.
R
R.  /   19:17, 27. juuni 2018
Adventism on ususekt ja paavst ei ole antikristus. Antikristus peab olema juudi soost, muidu ei teeks juudid temaga lepingut. Arvatavasti Süüria juut.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis