Elatisvõlglasi õigustamata võib ometi mõista, miks igakuiselt sellise summa loovutamine paistab neile ebaõiglane. Elatise miinimummäär kasvab ühes tempos alampalgaga, küsimata, kas elatiskohuslase palk teeb samasuguse tõusu läbi. Kas samas suunas korrigeerib lastele kuluvaid summasid ka teda igapäevaselt kasvatav vanem ei kontrolli aga keegi, nagu teab vaid lapsevanem ise, millele elatis tegelikult kulub. Kui ülalpeetavaid on mitu, siis ei saa kujundit maksejõuetust elatisvõlglasest pidada üksnes tegelikke tulusid varjavate rongaisade väljamõeldiseks: näiteks kolme lapse elatiseks kulubki mediaanpalk lahedalt ära ning omal hinge sees hoidmiseks jääb vaid pisku. Võib nõustuda, et pigem kannatagu vastutustundetu vanem kui laps, ent mis piirist on nõutav eneseohverdus ebaproportsionaalselt suur?
Nii on ainult mõistlik, et justiitsministeerium on välja töötamas elatisesüsteemi, mis vastaks paremini riigi ja üksikisikute tegelikule elatustasemele. Kalkulaator, mis võtab arvesse vanemate sissetulekuid, laste arvu ja vanust, peretoetusi ja palju muudki on elatise määramisel igal juhul parem lähtekoht kui miinimumpalk. Iseküsimus on, kas kalkulaatori järgi seni „liiga palju“ elatist saanutel tuleks seda edaspidi vähendada (kui uus süsteem rakenduks täna, oleks miinimumelatis 84 eurot). Arvatavasti mitte, sest avalik vastuseis oleks sel juhul garanteeritud.
Kuid paremat aega selleks, et erinevaid reformikavandeid välja käia, õieti polegi. Valimised on varsti ukse ees ning erakondade panus elatisdebatti palavalt oodatud.
5 KOMMENTAARI