Kui suurt elatist väärib sinu laps? Vastuse teadasaamiseks tuleks kokku lüüa kõik ühes kuus lapsele kulunud summad ning jagada need kahega. Arvutuskäigu lõpuks tunnevad arvatavasti paljud, et tegelikult vääriks rohkemgi. Kuid ebaõiglaselt väikses summas pole (vähemalt mitte otseselt) süüdi poliitikud ega kohtunikud, vaid meie nigel elatustase. Seniks kuni mediaanpalk püsib kolmekohaline, võib kindlalt öelda, et Eestis on vähemuses need pered, kes kulutavad ühe lapse peale 500 ja enam eurot kuus. Küll lähtub väärast ettekujutusest, et enamasti kulub lapsele just nii palju, elatise 250eurone miinimummäär.
Elatisvõlglasi õigustamata võib ometi mõista, miks igakuiselt sellise summa loovutamine paistab neile ebaõiglane. Elatise miinimummäär kasvab ühes tempos alampalgaga, küsimata, kas elatiskohuslase palk teeb samasuguse tõusu läbi. Kas samas suunas korrigeerib lastele kuluvaid summasid ka teda igapäevaselt kasvatav vanem ei kontrolli aga keegi, nagu teab vaid lapsevanem ise, millele elatis tegelikult kulub. Kui ülalpeetavaid on mitu, siis ei saa kujundit maksejõuetust elatisvõlglasest pidada üksnes tegelikke tulusid varjavate rongaisade väljamõeldiseks: näiteks kolme lapse elatiseks kulubki mediaanpalk lahedalt ära ning omal hinge sees hoidmiseks jääb vaid pisku. Võib nõustuda, et pigem kannatagu vastutustundetu vanem kui laps, ent mis piirist on nõutav eneseohverdus ebaproportsionaalselt suur?
Nii on ainult mõistlik, et justiitsministeerium on välja töötamas elatisesüsteemi, mis vastaks paremini riigi ja üksikisikute tegelikule elatustasemele. Kalkulaator, mis võtab arvesse vanemate sissetulekuid, laste arvu ja vanust, peretoetusi ja palju muudki on elatise määramisel igal juhul parem lähtekoht kui miinimumpalk. Iseküsimus on, kas kalkulaatori järgi seni „liiga palju“ elatist saanutel tuleks seda edaspidi vähendada (kui uus süsteem rakenduks täna, oleks miinimumelatis 84 eurot). Arvatavasti mitte, sest avalik vastuseis oleks sel juhul garanteeritud.
Kuid paremat aega selleks, et erinevaid reformikavandeid välja käia, õieti polegi. Valimised on varsti ukse ees ning erakondade panus elatisdebatti palavalt oodatud.
5 kommentaari
või on need lapsed nagu väheväärtuslikud, ja peavad vaesusega leppimaig, sest nende isa on nii viljakaks osutunud?
Miks ema peab rabelema ja isa ei peagi? tema siklik elamise kulu on olulisem kui lapse ema iskilkuks kuluks jääv raha? kortriüürid, laenud ja liisingus ja vee tarbimine ja internet ja telefon ju kõigile ühesuguse tasuna. pole nagu soolist vahet näha olnud.
või on need lapsed nagu väheväärtuslikud, ja peavad vaesusega leppimaig, sest nende isa on nii viljakaks osutunud?
Miks ema peab rabelema ja isa ei peagi? tema siklik elamise kulu on olulisem kui lapse ema iskilkuks kuluks jääv raha? kortriüürid, laenud ja liisingus ja vee tarbimine ja internet ja telefon ju kõigile ühesuguse tasuna. pole nagu soolist vahet näha olnud.
või on need lapsed nagu väheväärtuslikud, ja peavad vaesusega leppimaig, sest nende isa on nii viljakaks osutunud?
Miks ema peab rabelema ja isa ei peagi? tema siklik elamise kulu on olulisem kui lapse ema iskilkuks kuluks jääv raha? kortriüürid, laenud ja liisingus ja vee tarbimine ja internet ja telefon ju kõigile ühesuguse tasuna. pole nagu soolist vahet näha olnud.
Aga kas need naised, kes on lapsi teinud ilma mehega kokku leppimata ehk isegi küsimata, kas mees temaga last saada sooviks, on kangelasemad? Paraku selliseid naisi ju on, näide elust enesest, kus mees teadis, et naine võtab rasestumisvastaseid pille, tegelikult aga jättis kolm kuud järjest võtmata, kuna naine soovis last saada ja rasedusest andis mehele ka teada alles siis kui aborti teha oli liiga hilja.
Mõistlik oleks, kui lapse saamises/mittesaamises lepitakse kokku kirjalikult, juriidilist jõudu omava dokumendina. Kui mõlemad soovivad last ja siis üks alt ära hüppab, on see väga nagla tegu küll. Aga vähemalt jääks ära need "ups!"-lohakusrasedused.