Leedukate kontsert Eesti Rahva Muuseumis. Foto: Aldo Luud
Aigi Viira, Aldo Luud 23. juuni 2018 20:16
„Seda ei juhtu iga päev, et Eesti Rahva Muuseumis esineb korraga 250 Leedu rahvamuusikut, -lauljat ja –tantsijat,“ mõõtis muusik Toomas Lunge täna pärastlõunal pika pilguga ERMis lavale kogunenud leedulasi.

Tõsi, kui Leedu koorid ja rahvakunstiansamblid oma lavaletulekut alustasid, näis, et see rongkäik ei lõpe kunagi. Samal moel ei tahtnud kuidagiviisi lõppeda publiku juurdevool sillaalale, kus leedulased üles astusid.

Leedu-huvilisi, sülelastest väärikas eas daamide-härradeni, kogunes sedavõrd ohtralt, et istekohad said otsa hirmkiiresti. Gaudeamuse ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks antud eriline kontsert oli särtsu täis. Samavõrd oli see kontsert aga lüüriline.

See, kuidas leedulased näiteks sireli õitsemisest laulsid, oli kordi helgem kui eestlastel loo „Sireli, kas mul õnne“ puhul. „Eks leedulaste koorilaul ongi eestlaste omast erinev – tuntavalt lüürilisem,“ leidis Tartu ülikooli leedu keele ja kultuuri lektor Tiina Kattel. „

Teisalt on nad lõunapoolsema rahvana eestlastest särtsakamad, vaadakem või nende rahvariideid. “ Särtsu oli leedulaste etteastetes tõepoolest sedavõrd palju, et publik püüti hoobilt pihku ning Lungegi, kes kontserti konfereeris, ilmus teadustama reipal tantsusammul.

Kava, mille leedulased ERMis ette kandsid, keskendus kõige olulisematele isamaalistele väärtustele: rahvuslik identiteet, pere, töö ja isamaa-armastus. Teiste pillide seas kõlasid kannel, roopasun ja paaniflööt. Ning mõistagi parmupill.