Peapiiskop Viilma sõnul püstitatakse tänapäevalgi küsimus vastanduval viisil, kas keiser või jumal, vaim või võim, riik või kirik? Selliselt püstitatud küsimus on aga eos provokatiivne. Ehk isegi pahatahtlik, nagu seda oli variseride küsimus Jeesusele. Ristiinimene teab vastust: anna jumalale tema osa ja samas täida oma kohustused maise riigi ees ja tasakaal saab saavutatud. Tasakaal tähendab aga rahu. Rahu nimel me ju tegutsemegi.

"Nõnda saame hõlpsasti vastata ka küsimusele, kumba riiki me peame olema valmis kaitsma? Kumma eest valmis surema? Need sõdurid, kes hukkusid oma maa – riigi ja rahva nimel ning andsid selleks oma elu, andsid „keisrile, mis keisri oma“. Nad surid Eesti eest. Kuid mitte ainult, nad surid Eesti eest ja jumalale auks. Elada ja surra millegi nimel tähendab oma elu mõtestamist, oma elule tähenduse andmist,“ ütles Viilma Eesti vabaduse eest lahkunuid meenutades.

Viilma sõnul tähendab vabadus küpsust ja valmisolekut iseseisvalt vastutuse koormat kanda, eriti siis, kui mõistetakse taotleda tasakaalu ning anda keisrile, mis kuulub keisrile ning jumalale, mis kuulub jumalale. "Kui unustame ühe neist, kaotame tasakaalu, mille hinnaks on kaotused ja arvukad ohvrid. Seda on õpetanud ajalugu," sõnas Viilma.

Peapiiskop lõpetas oma võidupüha kõne tõdemusega: "Arukas on rahvas, kes võtab omaks parima osa oma esivanemate kauasettinud pärandist, liites sellega tänase päeva värske uuenduslikkuse. Seegi on vabadus – võtta midagi vanast ja lisada juurde midagi uuest ning luua endale nõnda igikestvat tulevikku."