6
fotot
POETESS: Ave Alavainu tervis pole ammu väga kiita. Ometi jaksab ta sõpruskonnale ja kohalikule rahvale ikka pidu teha. Järgmine on kavas juba 7. juulil. (Sirje Presnal)

Hiiumaal on traditsioon tervitada suve saabumist Kärdlas poetess Ave Alavainu juures aiapeoga. „Olen juba kümme aastat rääkinud, et nüüd on viimane pidu…“ muigab Ave. Aga ta jõuab veel. Seekordne pidu on kahekümne esimene.

Ilm oli nii ja naa – lubas nagu vihma, aga taevaluuke ei paotanud. Kindluse mõttes alustasime Ave kodu, Ave Vita! keskuse saalis. „Ei riski väljas pidada,“ köhatas Ave, sigaret vääramatult näpus.

Kell 13.02, täpselt viis minutit enne astronoomilise suve saabumist, on selge, et Ave Vita! mõõduka suurusega saalike kõiki küllatulnuid ei mahuta. Seega tegi Ave avalduse: kui suvi on pidulikult vastu võetud, kolime kohvi-kringlite ja toolidega õue ümber.

13.07 – minuti pealt hetkel, kui kevadest sai suvi, lõi lõõtsamees Indrek Liit akordionile hääle sisse. Jaak Johanson võttis pasuna ning puhus suve ametlikult avatuks. „Liblika valsiga“ tegid traditsioonilise etteaste Kohvitantad, Kärdla tantsuprouad, ja sõna sai osavallavanem, kes avaldas lootust, et suvi kestab jõuluni. Sel hetkel jagasime vist küll kõik tema lootust.

TANTSUNUMBER: „Liblika valsiga“ tegid traditsioonilise etteaste Kohvitantad, Kärdla tantsuprouad. (Teet Malsroos)

Enne veel kui õue kolisime – ilm püsis endiselt stabiilne –, luges peoperenaine peo ja suve alustuseks oma luuleread:

„Kalendrisuvel pole sooja-külma ilmast.

Ta tuleb vääramatult.

Nagu surm või saatus – kellapealt.

/---/ Nüüd tehkem pidu Viiding-Jussi pärast.

Eks külmetada jõuame ka…

pärast.“

Nimelt pühendas Ave suvealgusepeo seekord Juhan Viidingu mälestusele.

NAGU POLEKSKI KUHUGI LÄINUD: Juhan Viidingule pühendatud suvealgusepeol kõlanud mälestuskillud varieerusid rõõmsatest nukrateni. (Õhtulehe arhiiv)

Näitlejat ja poeeti meenutasid nii peoperenaine ise kui ka Juhan Viidingu naabripoiss Harju tänavalt, Jaak Johanson ning kursusekaaslane lavaka päevilt, Koit Randus.

Mälestuskillud Viidingust varieerusid nukratest lustakateni, kuid kõiki kandis helgusehelk.

Jaak Johanson meenutas aega, kui tema oli alles poiss ja Juhan Viiding Harju tänaval tema altnaaber. „Need olid kõige ilusamad ajad,“ sõnas Jaak mõtlikult. „Juhan võttis meie mängudest osa. Tegi tsirkust, kõndis mööda oma rõdurinnatist ja laskis siis rippu. See oli nagu eile. Aga ta seisab ikka siin, nagu polekski ta kuhugi läinud.“

Jüri Üdi loomingust inspireeritud värsse luges ja laulis kohalik luuletaja Mati Lepna.

Jaak laulis lisaks mõned oma Viidingu sõnadele loodud laulud.

VIIDINGU NAABER: Jaak Johanson laulis mõned oma Juhan Viidingu sõnadele loodud laulud. (Teet Malsroos)

Olemine Ave Vita! poolmetsikus tagahoovis oli ütlemata mõnus. Hallid pilved taevas ähvardasid küll kohe-kohe puhkeda, kuid vihm jäigi tulemata. Nii kummaline, kui see Eesti ilma puhul ka pole, on vihm kõigi nende aastate jooksul Ave pidusid seganud vaid korra. Nii et ükskõik mis ilmataadil edaspidi plaanis on, suve esimesel päeval ta hoidis meid.

Jaga artiklit

6 kommentaari

T
Tiit  /   23:39, 22. juuni 2018
Alkoholi lembeline tige naine. Väga auahne veel ka.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis