Kuigi inimesed ise peavad üldiselt filme kaasahaaravamaks kui heliraamatuid, räägivad meie füüsilised reaktsioonid teist keelt.

Londoni ülikooli kolledži teadlased võrdlesid, kui tugevalt mõjutavad emotsioone tundeliste ning ärevust tekitavate raamatukatkendite ekraniseeringud ja kuuldeversioonid. 102 katsealust vanuses 18-67 vaatasid raamatutruid filmi või sarja stseene ja kuulasid heliraamatukatkeid, mis pärit näiteks teostest „Troonide mäng“, „Tüdruk rongis“, „Suured lootused“, „Uhkus ja eelarvamus“, „Voonakeste vaikimine“ ja „Baskerville'ide koer“. Uurijad mõõtsid osalejate pulssi ja naha elektrijuhtivust, mida seostatakse emotsionaalsete reaktsioonidega, ning küsitlesid neid pärast filmi- ja heliklippide mängimist.

Inimesed ise väitsid keskmiselt 15 protsenti sagedamini, et videopilt on kaasahaaravam, kuid kuulderaamatud tõstsid pulsi minutis kahe südamelöögi võrra kõrgemaks ning kergitasid kehatemperatuuri kahe kraadi võrra, vahendab The Guardian. Ka naha elektrijuhtivus suurenes rohkem kui ekraani vaadates. Nii oli see sõltumata lugudest ja osalejate vanusest.

Psühholoogid tõlgendavad neid tulemusi füsioloogilise tõendusena sellest, et lood on emotsionaalselt haaravamad kuuldeformaadis. Põhjenduseks peetakse seda, et jutustust kuulates osaleb inimene kujutlusvõime abil aktiivsemalt selle kaasloomises, samas kui filmi vaatamine on passiivne kogemus, sest loo on ellu äratanud režissööri kujutlus.

Uurimust vedanud eksperimentaalpsühholoog dr Joseph Devlin avaldab, et nad küll oletasid, et heliraamatu kuulamine nõuab inimeselt rohkem vaimset kaasatöötamist, ent ei oodanud nii selget erinevust füüsilistes reageeringutes.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis