Patsiendi "veeretamine" magnetresonantstomograafi (Vitaly Nevar)

Mõne nädala eest unustati Tartu ülikooli kliinikumis patsient magnetresonantstomograafi (MRT), kuhu ta jäi mitmeks tunniks, kirjutab Eesti Päevaleht. Kui patsient poleks põgenema saanud, võinuks mitmetunnine vangistus venida hommikuni.

Peab nentima, et MRT-uuring, ehkki see pole kehaliselt valus, tekitab paljudes patsientides õudust ka siis, kui masinast õigel ajal välja pääseb.

Minu kergelt klaustrofoobilisele meelele oli juba uuringule saabumine tõeline katsumus. Tükk aega enne õige ruumini jõudmist olid kõikjal õõvastavad mustkollased sildid kirjaga „ohtlik kiirgus” või midagi niisugust ... Tundus, et kahepoolsed klaasakendega uksed sulguvad mu järel jäädavalt. Linoleumpõrand kajas inimtühjas ja veidi hämaras koridoris kurjakuulutavalt sammude all.

Leidsin õige numbriga ukse. Oodake, teid kutsutakse. Ootasin. Ei kutsutud. Koputasin. Jah-jah, tulge edasi, teatas ootamatult sõbralik proua naeratades. Rahunesin veidi. Asjad saate siia panna. Liigutasin automaatselt. Vist vahetasin riideid.

Astusin eesruumist säravvalgesse protseduurituppa. Keset avarat ruumi passis hiiglaslik toru. Sinna sisse siis... hakkas mu süda kiiremini kloppima.

Mulle oli ette nähtud seljauuringu tegemine. Heitsin toru ees seisvale „voodile”. Tehnikuproua sättis emaliku hoolitsusega mu põlvede alla ja külgede ümber pehmed polstrid. Vist pani isegi teki peale. „Kas on mugav?” küsis ta, kui oli askeldamise lõpetanud. Selgus, et poole tunni jooksul, mis torus viibima pidin, liigutada ei tohi. Niheleda ka mitte. Hingata võis. 

Sain kõrvatropid, mis pidid summutama masina ähvardava mürina ja kolina. Lisaks pakuti klassikalise muusika kuulamist, millise pakkumise rõõmuga vastu võtsin. Pihku anti häirenupp, mida võis häda korral vajutada.

Ettevalmistused tehtud, sõidutati mind pea ees umbes poolemeetrise läbimõõduga avausse. Enne tunnelisse sisenemist soovitati silmad sulgeda, et mitte näha ümbritseva ruumi kitsust. Sulgesin silmad ja püüdsin ette kujutada päikest ja merd.

Masin hakkas põrisema. Sellest üle hüüdsid Mozarti rahustavad helid. Hingasin muusika rütmis. Sisse kaks-kolm, välja kaks-kolm-neli... Teadmine, et liigutada ei tohi, muutis närviliseks. Hoidsin kramplikult silmi kinni.

„Kas teil on kõik korras?” küsis tehniku sõbralik hääl. „Jajah,” pomisesin vastu.

Olin küsimuse peale automaatselt silmad avanud. Nägin oma varbaid, mille tagant paistis ümar valguseauk. Panin silmad ruttu kinni, kuid olin juba jõudnud märgata otse näo kohal kaarduvat kollakat lage. Hingan sisse üks-kaks. Hakkasin lõõtsutama. Viiulid saagisid Mozarti 40. sümfooniat.

Hingasin. Meri, kajakad, päike.

„No ja ongi kõik,” teatas proua rõõmsalt. „Võtame teid nüüd välja.”

Põlvede värisedes lahkusin kliinikust. Tehtud.

Jaga artiklit

74 kommentaari

A
Aga  /   11:26, 24. juuni 2018
Mina käisin Ida-Virumaal polikliinikus 14.06.18.a.MRT-s ja vastupidi minu kartusele selle uuringu osas,sain hoopiski meeldiva 25.minutilise muusikaelamuse,poleks eluski uskunud seda,seega siis polegi tartu ülekiidetud meditsiiniteenused mitte kõige paremad.Teiseks,olen mina käinud mitme muukeelse(ma ei hakkaks siin rahvust otsima,ega ma sellega ka toime tuleks,vaid vene keel on ühine näitaja) arsti juures Ida-Virumaa Ahtme polikliinikus,kus minuga on suheldud väga heas riigikeeles,alles paar päeva tagasi ortopeedi juures,kelle eesnimi oli Marat.Olen tänulik neile meedikutele,kes minu terviseprobleeme suudavad lahata minu emakeeles.Seega,kõik oleneb siiski inimese eneseteadvusest ja suhtumisest riiki,mis tänaseks on tema kodumaaks saanud ja austus neile.
C
caff  /   08:18, 23. juuni 2018
osaliselt tundmatut klassikut tsiteerides: ärge kunagi õppige keemiat, bioloogiat ja füüsikat ning teie elu on lõpuni täis müstikat ja imesid.... aga ka hirme!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis