Vahetult enne suure suvepüha saabumist on Eestimaa õhk elektrist paks. Inimesed on oluliselt ärevamad ja hajameelsemad. Nende mõttetegevuse on halvanud küsimus – kuidas tähistada jaanipäeva?

Lahendada tuleb mitu väiksemat muret: kas panna selga pühapäevariided, minna suurele rahvajaanitulele või külastada hoopis naabrit, kelle saun ootab juba pool aastat sisseõnnistamist? Kas keerutada külasimmanil hommikutundideni jalga või grillida naabri aias jaanivorstikesi? Edasi: kas kana või siga? Kas kodune marinaad või poes pakutav? Kas liha või lihata, kas alkoholiga või kainelt, ja nii edasi.

On ilus komme aasta valgemal ajal sõnajalaõit otsima minna, pärga punuda, maagilise jaanitule ääres paar võlusoovi lõkkesse lausuda, aga alati on ka teine võimalus – kõiki neid traditsioone eirata ja mitte üldse jaanipäeva tähistada. Iseasi, kui palju läheb korda kaasmaalaste viltune pilk.

Õnneks "päästab" eestlase hädast jalgpalli-MM. Just seda diivanisporti saab heaks ettekäändeks ja vabanduseks tuua. Nüüd tuleb see viimane küsimus: kas naelutada end jaanidel teleka ette, et olla kursis värskete vutiuudistega või minna, nagu aastasadu tehtud, jaanitulele. Või siduda mõlemad, peaasi, et telefoni aku vastu peab ja lõkketule ääres oleks wifi ühendus. 

Jaga artiklit

5 kommentaari

I
imho  /   08:36, 22. juuni 2018
Aastasajad olid ka teised tingimused. Praegu peaks tüüpiline linnaelanik minema maid jagama eramaade ja erasiltide omanikega, et oma lõkekest teha..Ei tasu ära. Linnas tehtavad suured peod on aga rohkem kaanimise koht kui midagi, mis seotud iidse peoga.
K
Kindlasti  /   06:40, 22. juuni 2018
Jalka

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis