Eesti uudised

„Eestlased on supirahvas. Ja kõigil on vaja reegleid!”  (54)

Juhan Mellik, 20. juuni 2018, 19:34
Kokana töötav Amer (vasakul) eesti keelt veel eriti ei jaga. Põhikoolis käival Ahmadil on see veatult suus.Foto: Teet Malsroos
„Eestis nõuavad kõik reegleid. Iga asi tahab reegleid,” ütleb viis aastat Eestis elanud süürlane, 26-aastane kokk Amer. See on esimene ja peamine iseärasus, millega siinmail asju ajades tuleb ära harjuda.

Näiteks ühes pealinna araabia söögikohas, kus Amer töötab. „Lepingut on vaja,” lausub süürlane. Tema kodumaal olevat lood kergemad. Lihtsalt teed oma äri, töötad... ja kõik. „Ei mingit probleemi,” kehitab mees õlgu.

Kas sellega võib seletada ka mõnede Tallinna idamaiste toidukohtade meelevaldset lahtiolekupoliitikat? Et sildi järgi peaks saama sisse astuda, aga tegelikult on uks lukus? Amer puhkeb naerma.

"See on jah niimoodi...” üritab ta seletada. Lihtsalt ei ole tema kodukandis kombeks sekundi pealt kella jälgida. Mis omakorda tähendab, et vahel pannakse restorani uksed tund või pool varem kinni. Või tehakse tund või pool hiljem lahti. „Aga me vaatame ka, kuidas seisud on. Kui jagub kliente, hoiame kauem avatuna,” selgitab Amer.

26-aastane Amer õppis kodumaal merendust, kui sõja eest põgenes. Nagu ta ise ütleb: naaseks ta Süüriasse, võetaks ta kohe lennujaamas rajalt maha ning suunataks väeteenistusse. Viimane on Süürias kohustuslik ja tähendab mõistagi president Bashar al-Assadi valitsusvägesid.

„Mind sunnitaks tapma. Või saaksin ise tapetud,” resümeerib Amer valikuid, mis kodus tema ees seisaksid.

Amer tuli kohale täna maailma pagulaste päeva raames peetud üritusele Lennusadamas, mille raames anti kohalikele võimalus luust ja lihast pagulast näpuga katsuda ja temaga ka rääkida. Suhtlus Ameriga käib inglise keeles, sest – nagu ta kergelt vabandades muigab – pole ta võtnud vaevaks kohalikku keelt eriti harjutada.

Tõlgi rolli täidab hoopis tema kaaslane, 13-aastane Liibanonist pärit Ahmad. Poiss õpib põhikoolis. „32. Keskkoolis käin,” teatab ta. Kurikuulsate käändelõppudega ei eksi Ahmad seejuures kordagi.

Ahmad pole isegi kindel, miks tema isa kolme aasta eest end Eestis otsustas sisse sättida. Igatahes elavad nad viiekesi – ema-isa, Ahmad ja kaks venda – nüüd Tallinnas ning ka Ameriga tutvus poiss nimelt isa kaudu. Igasugune sugulus puudub, kuigi keeledialekt on neil piisavalt sarnane, et teineteisest veatult aru saada.

Enne südamelähedasema koha avamist töötas Amer kokana ühes India restoranis. Sealsetegi roogadega saab ta enda sõnul hästi hakkama. Uut araabia kohta avades koostas ta alguses kodukandile sarnaneva võimalikult eheda menüü. Paari kuu pärast uuris – mis läheb siinsele rahvale peale ja mis mitte – ning tegi omad korrektuurid.

„Supid. Eestlased on supirahvas,” teab Amer iseloomustada pärismaalaste toidueelistusi. Ta tahaks kolida Mustamäelt Lasnamäele, restoranile lähemale, kuid on põrkunud isemoodi probleemi otsa. Kui Amer helistab maaklerile, siis küsitakse, kas ta oskab vene keelt.

„Ja kui vene keelt ei oska, ei taheta tegeleda,” imestab süürlane.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee