Kommentaar

Mart Soidro | Kuum juuni 1988 

Mart Soidro, literaat, 20. juuni 2018, 17:09
 TH
15. juunil esietendus Keila kultuurikeskuses Andrus Kivirähki näidend „Isamaa pääsukesed” (lavastaja Priit Pedajas). Etenduse kavaleht (koostaja Ene Paaver) ei pakata meie paljukannatanud rahva heroilisest võitlusest –mida ehk näidendi pealkiri eeldab –, vaid annab natuke kõverpeeglis ülevaate viimase kümnendi sündmustest ja kurioosumitest.

Mäletate ikka, et aastal 2010 valiti Euroopa parimaks rahandusministriks Jürgen Ligi ja enimmüüdud raamat oli „Hoidised” (10 939 eksemplari)? Muidugi mäletate, sest samal aastal võtsid mõneks ajaks Tallinna ühistranspordis istet reisisaatjad. Mälestus neist on visa kustuma.

„Isamaa pääsukesi“ vaadates mõtlesin, mida tegi näitetrupp „Virmalised“ 1988. aastal. Ja kas vallavanem oli sel mälestusväärsel aastal kolhoosi esimees või sovhoosi direktor?

Ühesõnaga: 1988. aastast ja selle kõige olulisemast kuust tuleks teha film. Stsenaariumi aitaksin isegi teha, aga pealkirja väljamõtlemisega läheb raskeks – kuude ja kuumusega on meie filmitööstuses juba mängitud. „November“ võttis kodukamaral praktiliselt kõik. Ka „Detsembrikuumusel“ läks omal ajal hästi.

Kuum ilm ja soe süda

Olin sel mälestusväärsel kuul veel väike vennike. Tegin Tartu riiklikus ülikoolis kolmanda kursuse eksameid ja pärast õnnestunud etteastet käisin Mitšurini tänava nurgal telefonikeskjaamas emale raporteerimas, kas sain nelja või viie. Pole tihanud emalt küsida, kas see tüütuks ei muutunud. Ema ju teadis, et ma ei ole parasjagu armunud ning õppimine on korras.

Aga see selleks. Mäletan hoopis seda, et hästi soe oli. Ma pole kindel, et sünoptik Pilvi Kirsi just siis hoiatas, et halb ilm nagu kõik muugi halb tuleb meile idast, aga vanu lehti sirvides selgus, et Emajõe Ateena absoluutne kuumarekord pärineb 7. juunist 1988. 33,5 °C! Aga laulva revolutsiooni tipphetkel (12.-13. juuni) prognoositi Tallinnas öökülma. 

Mu rahvakirjanikust sõber, tollal veel abiturient, oli lauluväljakul 14. juunil. Küsisin temalt üleeile Poola-Senegali mängu vaadates, kas tal külm ei olnud. Väitis, et ei olnud. Või oli tal juba siis soe süda? Nojaa, ühes meie vestluses presidendiga on ta varem maininud: Oli vaja võidelda nõukogude võimu vastu!“ („Andrusega Kerstil külas“, Meie Maa, 17.12.2016).

Nüüd hüppasin ma 30 aasta tagustest juunisündmustest pajatades kohe kuu keskpaika, aga alustada tuleb siiski esimesest dekaadist!

Nii kummaline kui see ka pole, ei leia me lehtedest ühtegi sissekannet öölaulupidude kohta. Õnneks on tollased ärksamad noored saanud käsitleda 4. juunil kinos Kosmos toimunud Eesti sõltumatut noortefoorumit.

Hästi armas on lugeda, kuidas Noorte Hääle rubriigis „Laupäevane kohtumine“ (11.06.1988) mõtisklevad 24aastane Mari Karlson (minu kursuseõde!) ja 27aastane Hans H. Luik (ürituse üks ninamehi!).

Luik: „Ma tahaksin, et info oleks aus, olgu hinnang meie üritusele hea või halb. Kosmose täissaali kohta (sinna mahub ligemale 1000 inimest) ei saa öelda „mitusada inimest“...

Ja kui peakski juhtuma halvim, kui meid tababki 60ndate põlvkonna kogemus, siis on meil mäletada vähemalt üks massiüritus, mis poleks ei disko, rock-kontsert ega komsomoli aruandekoosolek. Mina ei tea ühtegi ametlikku noorteüritust Eestimaal, kus rahvaga räägiksid nii filosoofiaõppejõud kui ka pastor, nii rahvarinne kui ka endised vangid, nii MRP-AEG kui ka ELKNÜ KK, nii „rohelised“ kui ka „punased“.“

Mida sellele tsitaadile lisada? Ehk vaid niipalju, et 22. septembril 1989 ilmus esimene Eesti Ekspress.

Hurraa, VAINO VÄLJAS!”

„Veel iialgi varem pole ma nii selgelt tunnetanud, et ajalugu tehakse siinsamas, meie silmade all. 17. juuni 1988 läheb vaieldamatult võimsa verstapostina Eesti perestroikaliikumise ajalukku,“ kirjutas siis vaid 26aastane Toomas Sildam Noorte Hääles („Hoiame pöialt, konverents!“ 19.06.1988). Jutt on NLKP XIX konverentsi delegaatide teelesaatmisest lauluväljakul, kus väidetavalt oli kohal 150 000 inimest. Nende hulgas ka mina. Skandeerisin teistega koos: „Räägi Moskvas sedasama!“. Ja imetlesin ühte plakatit: „Hurraa, VAINO VÄLJAS!“

Noorematele lehelugejatele teadmiseks: kaks päeva varem toimus EKP X pleenum ja ja keskkomitee esimeseks sekretäriks sai Karl Vaino asemel Vaino Väljas. Rahva kannatus oli katkemas, aga otsuse tegid siiski suurema kaliibriga tegelased.

„Pleenumil võtsid sõna Tallinna Ehitustrusti krohvijate brigadir V. Mõnzu, Tartu Aparaaditehase automaattreial P. Gorjunov, Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu esimees A. Meri, EKP Pärnu Rajoonikomitee esimene sekretär V. Udam, Eesti NSV välisminister A. Green, Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees V. Beekman, EKP Põlva Rajoonikomitee esimene sekretär R. Ahman ja tootmiskoondise Talleks treialite brigadir V. Liiv. Sm. Vaino tänas Eesti NSV kommuniste kauaaegse ühise töö eest ning rõhutas, et ta on alati kõrgelt hinnanud talle osutatud abi ja toetust.“ (Edasi, 17.06.1988).

Jaanilaupäeval avaldas ENSV ülemnõukogu presiidium seadluse „Riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSVs“. Sellega tunnistatakse sinimustvalge värvikombinatsioon Eesti rahvusvärvideks ning rukkilill ja suitsupääsuke rahvussümboliteks.

Hundi rahvusloomaks kuulutamiseni läks veel 30 aastat aega.

Üks asi veel. Laulva revolutsiooni eel ja ajal abiellusid kaks mu sõpra. Tookord tundus, et äkki liiga tormakalt. Kaugel sellest!

Sel ajal sõlmitud abielud on igikestvad.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee