Eesti uudised

Kangelased ja pahalased riigitüüri juures: poliitikute võtted vastutuse hajutamisel (18)

Liina Hallik, 20. juuni 2018, 10:39
Ratase valitsuse ametisseastumine novembris 2016. Foto: Toomas Tatar
2019. aasta märtsis toimuvad riigikogu valimised. Võib tunduda, et sinna on aega maa ja ilm. Poliitikamaastikul toimub aga aktiivne külvitöö juba praegu. Milliseid sõnakõlkse mesikeelsed võimuesindajad lihtkodaniku õngevõtmiseks kasutavad, uuris tänavu kaitstud bakalaureusetöö raames Ege Tamm, kelle töö fookuses oli 2016. aasta sügisel võimule tulnud valitsuse ministrite keelekasutus süü ja vastutuse hajutamisel.

Pole saladus, et läbimõeldud kommunikatsioonivõtete abil on võimalik avalikku arvamust mõjutada, suunates inimeste tähelepanu, sisendades poolikut või ekslikku teavet ning pärssides või kallutades avalikku diskussiooni ja kriitikat. Seetõttu on oluline mõista tüüpilisi strateegiaid, mille abil valitsuspoliitikud süüd ja vastutust enda pealt ära üritavad veeretada.

Ege Tamm võtab uurimistöös kokku enimkasutatavad argumenteerimisvõtted, raamistused, eitamise strateegiad, tegutsejate ja tegevuste kujutamise viisid ning õigustused ja manipulatsioonivõtted, mida avaliku võimu kandjad süü ja vastutuse hajutamiseks kasutavad.

Meie ei teinud!

23. novembril 2016 asus ametisse valitsus, mille eestvedajaks sai pikalt opositsioonis võimuerakondi kritiseerinud Keskerakond ja peaministriks Keskerakonna esimees Jüri Ratas. Antud valitsuse tegi uurimisobjektina huvitavaks asjaolu, et Keskerakond oli aastaid tegutsenud opositsioonis, kuid polnud pidanud ise võimuorgani juhina kriitilistes olukordades orienteeruma. Samas võttis Reformierakond üle Keskerakonna rolli suurima opositsiooniparteina.

Ajakirjanduse vahendusel on olnud võimalik märgata, et opositsioonierakonnana tekkinud harjumus Reformierakonda kritiseerida ei ole Keskerakonnal kadunud ka valitsuse positsioonil olles. Ministrite sõnavõttudes tehakse probleemteemade puhul (näiteks rahva seas ebapopulaarsed seadusemuudatused) patuoinaks eelmine, Reformierakonna juhitud valitsus. Nii saab ametis olev valitsus end vastutusest vabastada.

Avaliku võimu kandjate nahahoidmisvõtted

Tamme uurimistööst selgub, et oluline nahahoidmise viis seisneb oma tegemiste esitlusviisis. Õige esitlusviis kitsendab või peletab süüdistusi, mitte ei võimenda ega tõmba neid ligi. Võimalikud esitlusviisid hõlmavad argumentide kasutamist süü kitsendamiseks (ettekäänded, vabandused), süüdistuste muutmist kiituseks (õigustamine) ning teisi meetodeid enda avaliku kuvandi mõjutamiseks.

Tamm uuris kaasuseid, kus minister pidi vastama tema või valitsuse pihta käivale kriitikale. Kõigi analüüsitavate tekstide ühiseks jooneks oli asjaolu, et ministrite kommentaarid puudutasid probleemteemasid, mis leidsid ajakirjanduses kõlapinda alates 2016. aasta sügisest ning kus vastutavas rollis oli valitsus või minister.

Käsitletud juhtumites

 - proovis minister vastutust hajutada ennetavalt (peaminister Jüri Ratas riigieelarvet tutvustades ja majandus- ja taristuminister kütuseaktsiisi tõusust);

 - vastas valdkonna vastutav minister valitsuse pihta suunatud kriitikale (peaminister Jüri Ratas opositsiooni kriitikast riigieelarve puudujäägi suhtes, majandus- ja taristuminister Kadri Simson ettevõtjate kriitikast ning töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski alkoholipoliitikast);

 - vastas minister konkreetselt tema suunas esitatud kriitikale (majandus- ja taristuminister Kadri Simson võimalikust huvide konfliktist ja umbusaldamisest).

Patuoinaks eelmine valitsus

Läbiva joonena asetasid ministrid pahalase rolli opositsiooni. Näiteks ütles peaminister Jüri Ratas riigieelarve puudujäägi kohta käiva kriitika peale, et „kuna sisule on keeruline midagi ette heita, püüab mõni opositsioonierakond vägisi viia vaidlust eelarve tehnilisele poolele", millest jääb mulje justkui püüaks opositsioon sihilikult heas halba leida ning noriks tühise asja kallal.

Alkoholipoliitikat kommenteerides juhtis töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski tähelepanu sellele, et 2019. aasta aktsiisitõus oli planeeritud „Rõivase poolt“ ehk eelmise valitsuse juhi poolt. Siinkohal tasub aga märkida, et ka minister ise oli tollal (2015. aastal) valitsuses.

Analüüsitud näidetest ilmneb ka, et eelmist valitsust ja opositsiooni proovitakse naeruvääristada. Näiteks kui minister Simson kõneles „eelmise valitsuse kütuseaktsiisist“, siis ta ütles, et tegemist on „vana valitsuse loodetavasti viimase halva otsusega, mis sellisel määral inimeste elu mõjutab“. Sellest jääb kõlama, et eelmine valitsus tegi mitmeid inimestele kahjulikke otsuseid.

Ja siis tulen mina üleni valges!

Samuti võib peaminister Jüri Ratase teksti riigieelarvet tutvustavast kõnest tõlgendada kui valitsuse kangelasena näitamist, sest ta ütleb, et valitsus on teinud võrreldes eelmise valitsusega „põhimõttelise kursimuudatuse“ ning sedastab, et sellel uuel kursil on valitsuse soov „vähendada ebavõrdsust ja liikuda senisest tasakaalustatuma ühiskonna poole“ justkui eelmise valitsuse kursil neid ei oleks olnud.

Lisaks võis analüüsitud näidetes täheldada ka ohvri kuvandi loomist, kuid seda tunduvalt vähem kui kangelase mulje jätmist. Näiteks minister Simson ütles enda umbusaldamisest kõneldes, et „opositsioon ründab keda iganes, kui sellega saab teha valitsusele valu“, millega andis märku, justkui tema ja valitsus sattusid opositsiooni hambusse sisuliselt põhjendamatult, sest opositsioon tahab niikuinii valitsusele halba.

Muus osas proovisid ministrid ohvrina näidata mitte just valitsust, aga valitsuse otsuseid. Näiteks peaminister Ratas kujutas riigieelarve 0,25%-st puudujääki ohvrikesena, kelle kallal pahalasest opositsioon norib, öeldes, et see puudujääk on „õnnetu“ ja viidates justkui oleks see (3 miljoni euro suurune) puudujääk ebaoluline detail.

Emotsioonide eest ei saa vastutama panna

Uurimuse autori sõnul on põhjust suhtuda teatava kahtlusega emotsionaalsetesse väljenditesse nagu „on jäänud mulje“ või „mulle tundub“, millele järgneb näiteks kedagi/midagi süüdistav või situatsiooni konstrueeriv väide. Kui keegi ütleb, et talle tundub, kõneleb oma emotsioonidest. Seega ei rääkijat oma sõnade eest nii-öelda vastutama panna, kuna tundmused on iga inimese individuaalne asi, mille tõelisust ei ole võimalik teistel tõestada.

Tähelepanu tasub pöörata asjaolule, et kuna valijatena hääletavad inimesed selle poolt, kes nende silmis paremas valguses on, siis on poliitiku huvides lisaks enda hea maine säilitamisele konkureerivate poliitikute seadmine halvemasse kirja. Seega on ministri vaatenurgast loogiline käitumine ise kriitika alla sattudes teemat vahetada ning kõneleda teiste tegutsejate (eelmine valitsus, opositsioon) puudustest või süüdistada süüdistajat. Nii on võimalik juhtida tähelepanu eemale ministrit ennast puudutavalt ja kellelegi teisele negatiivset külge pookida.

Ege Tamm rõhutab, et ehkki süü ja vastutuse hajutamine tundub olevat poliitikutele iseloomulik käitumine ja sestap ka kõigile teada, on nahahoidmise strateegiaid ära tundes võimalik ministrite avalikkust eksitavat keelekasutust pärssida ning hõlbustada kriitilise avaliku diskusiooni tekkimist ja edendamist, mis on demokraatliku riigi aluseks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee