2
fotot
Pilt on illustratiivne. (TEET MALSROOS)

Kolmapäeval, 20. juunil tähistatakse rahvusvaheline pagulaspäeva ja selle puhul olid „Vikerhommiku“ saates külas 1944. aastal Eestist Rootsi põgenenud õed Helmi Warg ja Li Suur-Karlsson, kelle isa paat kuulub Eesti Meremuuseumi lennusadama haruldaste eksponaatide hulka.

Tüdrukute isa oli tüürimees ning töötas sõja ajal sakslaste tõlgina, kuid kui Saksamaal sõjas halvemini minema hakkas, oli kõiki mehi rindele tarvis. Toona üheksa-aastase Helmi ja 1,5aastase Li isa taheti saata Mustale merele, kuid kuna isal polnud plaanis sinna minna, oli ainus võimalus põgeneda. Isa võttis pere tillukese sõudepaadiga endaga kaasa veel kaks meest ja tõstis igaks juhuks ka võrgud paati, et tabamise korral saaks öelda, et ta on kalal. Perel oli tegelikult ka suurem, mootoriga paat, kuid seda valvasid sakslased.

Helmi meenutab, et mingit erilist hirmu ta isa pärast ei tundud, sest tüürimehena oli isa palju pere juurest ära ja laste jaoks oli normaalne, et teda vahepeal polnud. Tüdrukute ema käis aga mitmeid kordi sakslaste juures ülekuulamisel ning taluõues seisis sõdur. Ilmselt lootsid nad isa kinni võtta, kui ta välja ilmub. Kuidagi õnnestus emal teada saada, et isa jõudis koos reisikaaslastega aerupaadiga Sõrvest Rootsi. Hiljem tuli isa juba suurema paadiga ka ülejäänud perele järele.

Esimest korda nägid tüdrukud isa paati uuesti Gotlandil kalurite muuseumis. Nad võtsid sealt isegi foto kaasa ning isa kinnitas, et see on tema paat. 2004. aastal saadi teada, et paat oli viidud Eestisse ning siis käis Helmi seda oma abikaasaga ka Paksus Margaretas vaatamas.

Eestit külastama said õed esimest korda tulla 1976. aastal, Saaremaale aga alles 1989. aastal, kui seal toimusid ülemaailmsed saarlaste päevad. Mõlemad kinnitavad, et uuesti kodusaart nähes olid neil pisarad silmis. Samal ajal tärkas neis ka lootus, et äkki tuleb ikka Eesti riik ka tagasi. Helmi sõnul oli enne lootusetuse tunnetki olnud, sest kui sõjajärgsel ajal rääkisid, et oled Eestist, vaadati mõistmatult otsa ja öeldi, et see on ju Venemaa, Nõukogude Liit. Helmi meenutab, et ta oli Soome tüdrukute peale kade, kuna neil oli oma riik alles, aga temal enam polnud. Seetõttu oligi väga suur asi, kui jälle Saaremaale sai.

Õdede kodumaja on Sõrves endiselt alles ja praegu tegutseb seal pood. Poepidaja on nende vastu väga lahke ning seega tulevad õed sinna alati nagu koju. Muidu on Sõrve ots aga tühjaks jäänud, sest sakslased põletasid lahkudes suure osa maju maha. Kunagistest koduõuedest annavad märku sirelipõõsad. Õed püüavad kodusaart igal suvel külastada.

Täna kella kolme ajal saab Helmi ja Liga lennusadamas kohtuda ja nende meenutusi kuulata.

Intervjuu Helmi Wargi ja Li Suur-Karlssoniga "Vikerhommikus".

Jaga artiklit

6 kommentaari

T
to kle tola, Uunult  /   23:22, 20. juuni 2018
sinuga tuleks sama teha.
K
kõik kordub  /   17:40, 20. juuni 2018
Mind on pandud paljude, tolleaegsete põgenike elulugusid läbi tegema. Ikka ja jälle jõudsime järeldusteni, et peasüüdlaseks oli toonane kinnisvara, mida pidi jagama sugulastega, ja kadedusest ning saamahimust pandi sugulastele jalg taha. Enamus inimesi pidas süüdlaseks riiki, kuid seadusliku turvalisuse puudumine tegi just naistel elu põrguks ja ka meestel. Kui ei oleks oma sugulasi eest ära koristatud, siis ei oleks see aeg nii traagiline olnud.

Päevatoimetaja

Kristel Veerus
Telefon 51993733
kristel.veerus@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis