Kommentaar

Peeter Olesk | Monoloogid väljaspool dialooge 

Peeter Olesk, 10. VI 2018 Tähtvere mõisas, 18. juuni 2018, 18:51
 ALDO LUUD
Tartu ülikooli vanavene ja Puškini eelse ajastu kirjanduse kauaaegne õppejõud, dotsent Valmar Adams oli omapärane mees. Ta oli pikka kasvu, poolkurt, üks näopool halvatud ja käis tasakaalu hoidmiseks kepiga. Kuid ta oli alati härralikult riides ja hoolitsetud.

Mis ta oma aines luges, polnud suurem asi, sest peamiselt jutustas ta enese loomingust. Esimese aasta tudeng ei võinudki teada, kui palju ta oli kellegi peale kaevanud ja keda taga rääkinud. Ent ta oli originaalne ning sellisena sädelev.

Äsja (1971) oli ilmunud tema mõtisklustekogu „Sinu sekundid“. Mitu loengutundi põhjendas ta, miks need on Sinu ja mitte Minu sekundid. Mõttekäik oli umbes järgmine. Need sekundid on mõeldud Sulle, minu lugeja või ka teisik, mitte mulle, kes ma tean neid niikuinii, sest see on ju juba elatud elu, aga keegi peab mõtlema ka Sinust, kes Sa võib-olla paljut ei tea.

Lihtsamalt sõnastades rõhutas Valmar Adams pidevat vajadust dialoogi järele, sest kui see puudub, siis jääb mina-poolne ütlemine vastukajata (ligikaudu sama kinnitas juba pärast Adamsit ka Mart Raud).

Monopolism monoloogile

Shakespeare`i Hamlet unistas samuti dialoogist, ehkki ta ise oli rohkem repliigimees, ja tema ainuke pikk monoloog on tegelikult dialoog iseendaga ning ainsana vastab sellele Shakespeare ise oma 66. sonetis. Peale printsi pole Taanis õieti kedagi, kes räägiks lahti, mis siis mädane on. Hamlet ootab julgust, ümberringi valitseb aga vedelus ja sellega rahulolu.

Need paar väga kauget paralleeli tulevad mulle meelde kogu aeg, kui ma meediaväljaandeid jälgides panen kõigepealt tähele, kui väheste väliskaastöölistega (autoritega, kes ei kuulu toimetuste koosseisu) neid väljaandeid tehakse ning kuidas need vähesedki kommenteerivad peamiselt üksteist, peaaegu üldse mitte aga teisitimõtlejaid.

Dialoog, milles puudub väitlus, on praktiliselt „dialoog“; mitte üksteisest hargnevad arvamused, vaid vastukaja kuskilt mujal juba kuuldud uudisele. Tihtipeale arvatakse, et dialoog on kui mitte just konfrontatsioon, siis vähemalt konflikt ja seepärast on rahulikum leppida monoloogiga.

Otse vastuoksa – monoloog võib tähendada diktatuuri, samas kui dialoog annab vabaduse saada asjadest aru kui mitte sarnaselt, siis igal juhul isikupäraselt. Eesti kirjanduses on imepäraselt dialoogiline Friedebert Tuglase „Marginaalia“ (esmatrükis juba 1921).

Maailmakirjanduses kuulub klassikasse Plutarchose „Lauaäärsed vestlused“ (95 vestlust), milles söömise ja joomise (roomlased sõid rikkalikult, jõid aga veega lahjendatud veini) juurde võidi arutleda kõige üle, kuigi teemasid anti ka ette. Plutarchose aegu kutsuti lauaäärsetele vestlustele kuni üheksa osalist, aga olid lubatud ka kutsumata külalised.  

Mullu ilmus Vallo Ehasalu tõlkes Martin Lutheri „Lauakõned“. Lustlik raamat, milles on kunst saada aru, kui paljudega Luther polemiseerib ja millal ta väitleb enesega. Niisugune kunst muutub võimalikuks, kui asjaosalisi on palju, mitte üks või mõni, kes kirjutab joone peale ja alla, nagu seda tegi noor Eduard Vilde. Kui see ongi monopolisti veeringutöö, siis on see pigemini küll kerjuse suleotsa-imemine.

Monoloogi monopolism ei tähenda muide seda, et õigus on sellel, kes ainsana sõna saabki. See oleks nagu kohtupidamine ilma põhimõtteta „audiatur et altera pars“ (kuula ära teine pool – toim). Monopolistil on neis asjus „õigus“ üksnes seetõttu, et teistele seda õigust ei mööndagi.

Nõndasamuti ei tähenda dialoogilisus ümmargusi laudu või tapvalt pikki koosolekuid. Dialoogilisus on üks demokraatia põhialuseid, mille eesmärk on elu näitelaval osalisi võrdsustada, vähemasti kaasarääkimise mõttes. Veider, et niisugust aabitsatõde peab üle kordama.

Monoloogi kuritarvitamine

Probleemi teine pool seisneb selles, et kaasarääkimiseks on vaja pädevuse dünaamilist tasakaalu. Mõnikord vaevab mind tunne, et nii pädevust kui ka dünaamilist tasakaalu hoitakse teadlikult kinni – kas või suukorvi abil, kui kas kett on liiga nõrk või pädevus asendatakse kõmuga. Nii on näiteks Inglise kuningakojaga, mille saladusi vahendatakse meil võrreldamatult rohkem kui seda, mis elu elavad briti leiboristid.

Samalaadne pilt avaneb Prantsusmaa kohta, kus Bretagne autonoomia ei ole ammu enam episood. Ei ole seda ka vastuolu Hispaania unitarismi ja föderalismi vahel. USA kliimapoliitika on üleilmne probleem, mitte ühe suurriigi siseasi.

Kuid mis on väikeriigi siseasjaks suures mõõtkavas? Näiteks keskkonnakaitse konflikt tehnoloogilise progressiga ehk teatava nurga alt üleminek agraarselt ühiskonnamudelilt industriaalsele. Protsessi, mis Soomes kestis umbes veerand sajandit, tulemuseks on jõudmine heaoluühiskonnast majandusliku surutiseni. Eestis on see protsess olnud pikaldasem, sest kõigepealt on tarvis omanikuseisust.

Teiseks rahvuslik julgeolek, mille laiapõhjalist tugevust saab hinnata ka selle järgi, kui kiiresti kodune arvutipark amortiseerub ja kui suur on perekonna väljaminek koduelektroonikale.

Lisaksin monoloogi kuritarvitamisele veel midagi kahetsusväärset. Nimelt selle, et monoloogis on vigu märksa raskem leida kui dialoogis, sest „teine vaatepunkt“ võib üldse puududa. Eksida võib kogemata. „Teine vaatepunkt“ peab olema aga kohustuslik, ilma et see annaks õiguse minna käest ära.

Niisiis – rohkem dialoogi! Ilma selleta kaotavad ka aksioomid ehk postulaadid oma jõu, kuna siis pole enam selge, kui ainulised nad on.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee