Kommentaar

Manona Paris | Kahekõne pekitükiga (2)

Manona Paris, Toidutare.ee peatoimetaja, 15. juuni 2018, 16:26
Foto: Daisy Lappard
Olete ehk kuulnud – eestlased hakkavad paksuks minema? Lapsed juba ollagi meil rasvas, ikkagi üks neljast esimese klassi minejast kannatab tõsiste lisakilode käes. Ent samas on toit üks väheseid meelelisi naudinguid, mida reserveeritud eestlane söandab endale lubada.  Pole siis vaja imestada, et meie kehaümbermõõdud aiva kasvavad ja samal ajal ka neurootiline suhtumine toitu.

Sellest võib ju aru saada. Siin elus võib kõik muu maha jätta, ära unustada ning ära salata. Ent toitu inimlaps hüljata ei saa, või muidu toituvast temast teised – näiteks ussikesed.

Tulemas on taas pidude ajajärk, mil eestlased armastavad rõhuda söögile ja siis joogile. Mis sest, et toidud, mida me armastame manustada, on heal juhul pärit Vene tsaaride õukonnaköögist või siis hoopis Kaukaasiast. Ent šašlõkita jaanipäev ei möödu ning seljankata järgmine sinine hommik ammugi mitte.

Eks meil ole ju vaat et kõigil need suguvõsa traditsioonid, mis väärtustavad üle kõige korralikku sööki ja pikka lauda. Elu on siis hea, kui on kindel ulualune ja midagi lauale panna. Peo ehk rõõmsa sündmuse väärtust hinnatakse sellesama pika laua järgi. Söök on püha, seda ei jäeta järgi, isegi kui toitu juba kõrvadest välja pressib ning paiguti öökima ajab. Üks mu lapsepõlve jubedamaid mälestusi on kahekõne pekitükiga supis, mida ükski „aga Aafrikas nälgivad lapsed“ argument mind ära sööma ei pannud.

Toit kui pärissaatan

Kogu oma senise elu on ühel või teisel moel olnud toit mu peamiseks jumaluseks ja ma tean, et ma pole siin ainus. Kaugel sellest. Toit on nii sageli meie ühiskonnas üks peamisi tunnustusi – hea laps saab ikka kommi. Karistus kah – jonni eest magustoitu ei saa ja pead supis selle pekitüki ära sööma, mille muidu oleks võinud alles jätta (tänini vihkan suppe). Sünnipäeval sai sefiiritorti ning laupäeval saunast virisemata tulemise eest limonaadi. Hiljem õppisin ise end premeerima ja lohutama. Hea amps tegi ikka meele rõõmsamaks. Ning kui kaalunumber tegi tuska, karistasin end näljapäevaga.

Hilisemas elus, kus töötasin inimeste lugude korjajana, põrkasin üha rohkem ja rohkem kokku sellega, et inimesed olid toiduga pahuksis. Õigemini sellega, kuidas nad toitusid. Nad kas sõid liiga palju või vähe. Uputasid söömisesse ja joomisesse oma muresid või karistasid end sellest loobumisega. Või üritasid premeerida enda leidlikkust ja tarkust, otsides toidust  saatanat, keda siis religioosse vaimustusega tõrjuda ja nii õndsaks saada, eemaldades  hetkemoele menüüst kas suhkru, rasva, liha või mis iganes muu elemendi.

Mida kästakse mitte süüa?

Olen näinud, kuidas toidule omistatud väärtused inimese peanupli täiesti segi keeravad. Täiesti normaalselt inimestest saavad anorektikud, siis buliimikud ning viimaks ortorektikud - need, kelle jaoks peamine paine on süüa parasjagu valitseva zeitgeisti (ajavaimu – toim.) jaoks õigesti. Siia muidugi ei käi inimesed, kelle jaoks arstiklik diagnoos on mõne toidugrupi välistanud. Mis siin salata – peale buliimia olen ma need kiiksud ise omal nahal kaasa teinud.

Katsetasin isegi taimetoiduga, sest reklaam on ju vägev. Kogu elava eetiline kohtlemine ning parem tervis. Paraku oli minu puhul tulemuseks vaat et apaatia. Kehas kadus hoolimata himsale tahtmisele jõud, mis tuli tagasi alles siis, kui olin kogemata surunud hambad liha sisaldavasse rooga.  Sõna otseses mõttes – kolleegi sünnipäeval segiaetud profitrool, kus täidiseks seenesegu asemel maksapasteet, pani aju kohe topeltkiirusel tööle. Nii et kogu austuse juures – taimetoit ei sobi igaühele ja mina olen selle elav tõend. Kuigi mu sõbrad toitumisnõustajad pakkusid, et ma ikkagi tegin midagi valesti, sõin liiga üksluiselt või jõin vähe vett, sest muidu pole lihtsalt võimalik, et see mulle ei sobinud.

Lisaks olen ma näinud ka seda, kuidas toit on muutunud ühiskonnaklasside piiritlejaks. Kel on rohkem võimalusi, nii vaimseid kui ka materiaalseid, sel on suurem teadlikkus ja parem toit. Kel neid vahendeid pole, võib leida end mitte just kõige kvaliteetsema ninaesise nõiaringist.

Paraku kandub ebakvaliteetne toit otse üle ka ülejäänud ellu. Eriti selgeks tegi selle mulle selgeks Moskvas elamine. Halb toit tähendas audisolekut, mürgitust, mittetöötamist. Ja mitteteenimist. Hea toit aga aitas tunnetada õhku tiibade all. See oli periood mu elus, millal tajusin endas sedasama ortoreksiat – eks brokkoli oli kaltsium ning punane loomaliha raud. Jahilkäik nende järgi Moskva äärelinna, kus oli kvaliteet, valik ja normaalsed hinnad vältas terve päeva – nendel tundidel me palgatööd ei teinud.

Kelle käsi toob friikad mängu?

Aga katseta sa, inimeseloom, palju tahad, lõpuks saab ümbritsev keskkond sust ikka võitu. Nii lubasin kunagi endale, et mina oma lapsi ei sunni ealeski taldrikut tühjaks sööma. Ning et ma kuulan, mida nende väikesed kehakesed tegelikult süüa tahavad. Saatus maksis selle lastetuna tehtud lubaduse eest kätte – ka minu lapsed armastavad üle kõige lastemenüüde stammkülalisi ehk friikaid. Miks? Sest need on rasvased, särisevad ja maitsvad, märksa enam kui see tüümianine porgandi- ja kaalikarikas aedviljahautis, mida ma hoole ja armastusega serveerin (ja mida ma ka ise õppisin nautima alles 18-aastasena).

Mulle on küll öeldud, et selles on kallis vanem ehk  ikka ise süüdi, sest kelle teise käed need taldrikule toitu küll ladusid. Vastan siis, et ju ikka kokatädi omad, sest lastemenüüd on nii tuhandete kilomeetrite raadiuses ka peenemates söögikohtades friikapõhised. Midagi peab ju järeltulijale süüa andma, kui ise lõhe-ceviche mekid. Lastemenüüd on ootamatult limiteeritud, kartul, pasta ja ongi kõik. Kui veab, siis saab veidi ka pitsat.  

Toit kui esimene armastus

Teatud määral on meie sõltuvus toidust üks ürgsemaid aistinguid üldse. Me võtame toitu kui energiat nii kehale kui ka meelele. Toit on esimene positiivne emotsioon, mida vastsündinud lapsuke kogeb, rääkis mulle kord üks psühholoog-seksuoloog.  Viimaks ometi peale paradiisist väljapressimist saab midagi imelist.

Sama seksuloog lausus, et toit on ka põhjus, miks tekivad klassikalised vastasseisud ämma ja minia  vahel. Kui üks pool oma piiri tugevasti proovib, saab teine haiget. Ja sageli on need, kes haiget saavad, hoopis ämmad, kuigi nutulood on sageli pigem miniate repertuaaris.

„Korraga on emal justkui keelatud oma lapsele süüa pakuda või kaasa anda,“ nentis ta. „Aga toit, see on ju armastus. See on esimene tundmus, mida ema oma lapsele annab,“ hüüatas ta. Ja lisas, et ükskõik kui suur laps jääb talle ikka lapseks ja ikka on ema esimene instinkt katta teda esmase armastuse – toiduga.

Olen toidust rääkides, kirjutades ja mõtiskledes mitmel korral seda seika meenutanud. Toit kui armastus – kas äkki siin ongi võti? Sest armastusega ei liialdata, armastust ei kuritarvitata, armastust hoitakse, teda kasvatatakse ja teda väärtustatakse.

Minu enda suhe toiduga on nagu hea abielu või töö – üksteist väärtustades ja toetades, ent mitte ületähtsustades. Menukad moedieedid ei toida sõna otseses ega kaudses mõttes. Süsivesikud on head, rasvad ka – õiges vahekorras ja normis. Ning kõige tähtsam on maitse. Ehk kahekõne pekiga saab hoopis teise dimensiooni, kui sinna veidi punast pipart (ja siis musta leiba ja marineeritud viinapuuvõrseid) juurde haarata.

Käsikäes arenenud maailmaga

Kuna elu on läinud pea kõikjal kergemaks ja lõbusamaks, on arenenud maades tekkinud tõsine kalorite ülejääk ning kalduvus rasvumisele. Seda iroonilisem on tõik, et maailmas tervikuna suri veel mullu nälga üheksa miljonit inimest.

Teatud määral järgib rasvumine sama tsüklit, nagu kõik kiire jõukuse kasvuga kaasnevad liialdused. Algul kogunevad kilod kiiresti, alles hiljem, tõeliselt edukamaks ning teadlikuks saades tuleb uuesti meelde tervis.

Hiljutine uuring paljastas, et Eestis on 6-13-aastaste laste puhul ligi kolmandik ülekaalulised või rasvunud. Liigse kehakaaluga on kimpus pea iga neljas 14-17-aastane noor. Täiskasvnutest on meestest on ülekaalus 40 protsenti ja naistest 28 protsenti.

Spetsialistide sõnul peaks näiteks kaasajal linlikus keskkonnas istuvat tööd tegev 70-kilone naine sööma päevas mitte enam kui umbes 2000 kilokalorit. See arv kipub juba  lõunaga täis saama. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee