Eesti uudised

Kleidid, mis meenutavad meile kauneid kadunud aegu 

Ants Vill ants.vill@linnaleht.ee, 14. juuni 2018, 13:56
Ajaloomuuseumi näitusel „Moejoon: rõivamood 1920–1940“ on väljas Eesti linnanaiste pidulikumaid rõivaid sõjaeelsest ajast.

Homme avatavale ja aastaks lahti jäävale näitusele on välja pandud naisterõivaid ja -aksessuaare ajaloomuuseumi tekstiilikogust, Tallinna linnamuuseumist ja erakogust. Peale 30 kleidi saab vaadata kaht meesterõivaste komplekti: kirikuõpetaja oma ja kuulsa rätsepa August Kulli töökojas valminud peigmehe ülikonda. Näituse kuraator Marion Laev, kes on tuntud mitme varasema tekstiilinäituse, sealhulgas kahe Aleksandr Vassiljevi kogudel põhineva populaarse näituse korraldajana, ütleb: „Eks mul oli endal ka see salasoov sellist näitust korraldada, kui Eesti kunstiakadeemias õppides olin külastanud muuseumi kogusid, näinud põnevaid museaale ja tutvunud lugudega, mis nende asjade taga peidus.“

Ta lisab, et näitus on omamoodi kummardus sõjaeelsele põlvkonnale, kes on meie jaoks loonud selle stiili ja etiketi, mida me siiani hinges kanname. „Näituse eesmärk ei ole ainuüksi tutvustada esimese vabariigi aegset moodi aastatest 1920–1940, vaid ka selle moe taha peidetud lugusid. Olen välja valinud eksponaadid, millest teame, kellele need on kuulunud. Nimed ei pruugi olla küll tuntud-teatud, aga see annab justkui isikliku mõõtme ja väärtuse neile rõivastele, mis maailma moeajaloo kontekstis ei olegi võib-olla kuigi väärtuslikud,“ ütleb Laev. „See on minu vanaema aeg ja kuna mu vanaema oli väga peen proua, siis näitusel on esindatud mitu tema rõivaeset.”

Suvine pealelõunakleit (1930. aastate teine pool) Eesti AjaloomuuseumFoto: Vahur Lõhmus (Eesti Ajaloomuuseum)

Pariisiga ühte sammu

Näitusel tutvustatakse Eesti sõjaeelse linnanaise pidulikumat rõivastust tema elu tähtsündmustel, läbides teekonna ristimisest, leerist, pulmadest, ülikoolist, kuurordielust kuni ballide, pühade ja matusteni välja. Selline jaotus teeb näituse lihtsamalt jälgitavaks ka neile, kes moeajaloo vastu iseäranis suurt huvi ei tunne. Näituselt leiavad huvitavat mehed ja lapsedki, ütleb kuraator.

Villane kleit (1930. aastate teine pool) Eesti AjaloomuuseumFoto: Vahur Lõhmus (Eesti Ajaloomuuseum)

„Kui mõelda suurele moemõjutusele maailmast – art déco moele, mis võimutses aastatel 1925–1935 ning jõudis Eestisse moeajakirjade ja kinolina vahendusel, siis eestlane jääb oma pidulike rõivaste moes ikka suhteliselt tagasihoidlikuks ja hillitsetuks,“ märgib Laev. Ta lisab, et Eesti mood ei käinud tollal sugugi Pariisi moe sabas.

Pealelõunakleit (1930. aastad) Eesti AjaloomuuseumFoto: Vahur Lõhmus (Eesti Ajaloomuuseum)

„Seda kindlasti mitte. Eestis astuti Pariisiga täpselt sama jalga. Moerubriigid, ajakirjandus toimetas väga usinasti, meil on andmeid selle kohta, kuidas reporterid käisid Pariisis, Berliinis ja Viinis värskeid moeuudiseid toomas,“ selgitab ta. Kuraatori sõnul käisid Eesti moekunstnikud, tollal siis enamasti kostüümikunstnikud, ka ise Pariisis õppimas. Eestis oli moedisainereid, kes olid näinud ligidalt kõrgmoe sündi. „Ühel sellistest õmblejatest oli õmblustöökoda siinsamas Pikal tänaval, tema nimi pole kahjuks säilinud. Tema õmmeldud kleit aga on näitusel väljas,“ jutustab Laev.

Suvine pealelõunakleit (1930. aastad) Eesti AjaloomuuseumFoto: Vahur Lõhmus (Eesti Ajaloomuuseum)

Kuraator nimetab ka mõned tuntumad moeloojad tollest ajast. Kostüümikunstnik Karin Siim-Juse näiteks. Tema kopeeris oma moejoonistustes Pariisi viimast moodi ja tegi korrespondent-ülevaateid siinsetelt seltskonnaüritustelt. „Teine nimi, mida võiks tollest ajast mainida, on Natalie Mey, kes oli kostüümikunstnik pea kõikides Eesti teatrites, ka Estonias. Teda peetakse oma aja suureks moekunstnikuks,“ tutvustab Laev.

Ballikleit (1935–1938) Eesti AjaloomuuseumFoto: Vahur Lõhmus (Eesti Ajaloomuuseum)

„Kindlasti püüti astuda maailmamoega sama sammu. Samas – eestlane on olnud näputöös väga osav, nii et palju asju tehti ise, nende kaunite esemete teostamisel abiks meile kõigile hästi tuttav Singeri masin,“ räägib ta.

Pealelõunakleit (1935–1938) Eesti AjaloomuuseumFoto: Vahur Lõhmus (Eesti Ajaloomuuseum)

Rahvuslikkus tuli hiljem

Küsimusele, kas tollal olid moes ka rahvuslike motiividega rõivad, vastab kuraator, et see tuli hiljem, 1940. aastatel, siis, kui räägiti sisult sotsialistlikust ja vormilt rahvuslikust. Algselt, riigi algusaegadel, vaadati rohkem kultuurilise eeskuju Saksamaa poole. Hiljem asuti hindama ka Inglismaa elulaadi. Moodi läksid kellaviietee ja kohvikuõhtud, seda brittide seltskonnaelu eeskujul. Sellega käisid koos ka muutused rõivamoes.

„„Moodsa elu leksikonis“, sellises tõelises tolle ajastu naiste teejuhis aastast 1932 kirjutatakse, et daam ei astu kodunt välja, kui tal ei ole kindaid ja kübarat. Ja kindlasti hoiti kinni joonest, et midagi toonidest harmoneeruks omavahel, olgu see siis kübara ja kingade või mantli ja kingade toon,“ räägib Marion Laev. Näitusel on pea poolele mannekeenidest lisatud ka stiili ja ajastu poolest sobivad kübarad. Õigete kübarate leidmine ongi Laeva sõnul selle näituse üks suuremaid väljakutseid. Samuti on väljas kindaid ja kingi, mis tollest ajast pärit.

Kingad (1929–1933) Eesti AjaloomuuseumFoto: Vahur Lõhmus (Eesti Ajaloomuuseum)

Lehvik 19. ja 20. sajandi vahetusest Eesti AjaloomuuseumFoto: Vahur Lõhmus (Eesti Ajaloomuuseum)

Öölokaalides, näiteks Gloria eelkäijas Dancing Parisis riietuti tollal väga pidulikult. „Oli neid uhkeid pärltikandiga flapper-kleite ka, millega me kahekümnendaid väga otseselt seostame. Kui väga hästi läheb, siis saame ka linnamuuseumist ühe laenuks, ajaloomuuseumi kogus sellist kleiti ei ole kahjuks,“ räägib kuraator ning lisab, et linnamuusemist võetakse laenule ka uhke brokaadist teatrimantel. See on ka tema lemmikeksponaat.

„See näitus on meie vanaemade ja vanavanaemade lugu. Ja üks minu suur eesmärk on see, et õpiksime väärtustama rõivast ja annetama rõivaid muuseumile, kus need säilivad,“ ütleb kuraator lõpetuseks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee