miks on vaja ennast maailma ees laiali laotada ja arvata, et see peaks kõigile meeldima. Ja kui keegi julgeb kritiseerida või halvasti öelda, siis on nutulaul lahti. Ütleks selle peale julmalt: ise sa sinna ronisid, ära nüüd hädalda.
Kirjutamine on muidugi teraapia, aga psüühikahäirega inimesel oleks tark kirjutada sahtlisse ja paberile, mitte levitada oma paineid internetis. Milleks nõrgana seada end seinast seina arvamusega inimeste märklauaks. Tasakaalutuna kirjutatud tekstidest võib 80 protsenti hiljem rahuliku südamega ahju visata. Tean, millest räägin.
Kõige hullemad on üliaktiivsed kommentaatorid,kes psühhiaatrilises mõttes on ilmselt terved,kuid kes iga jumala päev vorbivad vihkamisest kubisevaid kommentaare.Mõni neist võib jätta isegi intellektuaali mulje ning kirjutada aeg-ajalt ka mõistlikke ja huvitavaidki kommentaare,ent peale jääb ikkagi viha ja vaenu külvamine.Heaks näiteks on siin toosama Piret,kes hiljuti väljendas sügavat nördimust selle üle,et Eurovisioonile saadeti Elina.Teda kui vankumatut rahvuslast häiris nimelt see,et Eesti esindajaks valiti okupatsioonikolonistide järeltulija ! Kui tuli teade,et Tanja ja Mikk saavad lapsevanemateks,väljendas Piretike jällegi sügavat kurbust selle üle,et eestlane saab lapse okupatsioonikolonistiga,sest "poluvernikud pole eestlased" ! Eks igaüks võib ise lugeda selle Delfi "staari" vaimusünnitisi.Kui internetis möllavad seesugused tüübid,kes varjavad oma tegelikku identiteeti,siis miks norida psüühiliste probleemidega kommentaatorite või blogijate kallal,kes üldjuhul kirjutavad oma isiklikest probleemidest ega tegele vaenukülvamisega ?
mõttes on oma arvamuse avaldamine nagu raviprotsess. Pakun, et kui oled nt füüsilise puudegagi, siis on tüütu väljas liikuda.Aga iInimesed on ikka inimesed, 30% saavad Sinust aru ja peavad huvitavaks, 30% ei salli üldse ja 30% on suva sellest, mis Sa kribad. Sama kehtib kõigi Sinu avaldatud arvamuste kohta - on neid, kes poolt ja neid, kes vastu ning neid, keda miski ei koti. Kusjuures Sinu isik ei huvita pea kedagi. Muidugi, kui sa ekstra oma puuet toonitad, siis prääksutakse ka isiku kallal. Enamasti on aga nii, et kommitakse ainult teksti ja arvamust. Seega pole mõtet isiklikult kõike võtta.
Blogisid on kahte tüüpi - ühes üritatakse ennast teha paremaks, ilusamaks, targemaks ehk tegemist on ilmselgelt eneseupitamisega. Rõhutatakse kogu aeg "mina" vormi. Need on igavad, mõttetud ja sageli ka depressiivsed. Sageli otsitakse kaastunnet, tegeletakse enesehaletsusega. Üksindus. Teist tüüpi blogid on need, mis on informatiivsed - näiteks inimene käib reisimas, matkamas. Siis ta kirjutab selle huvitavalt lahti, see on huvitav ja põnev reisikirjeldus. Ta ei kirjuta "mina, mina, mina", vaid jutustab huvitavalt oma seiklusi ja tegemisi ümber. Teistest inimestest, kultuuridest. Teda ei huvita mingi labane kuulsus või eneseupitamine. Sa saad sealt tõesti informatsiooni, saad aimu, kohalikust kultuurist ja inimestest - see võib sulle tulevikus ka endale kasuks tulla. Selline inimene võib kirjutada ka enda tegemistest, aga ta ei otsi kaastunnet või ei tee ennast kuidagi tähtsaks. See, kas inimene on vaimselt haige või mitte, ei pruugi alati blogis avalduda, kui just blogi pealkiri ei ole "skisofreeniku mõtteid". See oleks tegelikult aus ja isegi kutsuks ehk lugema.
on blogitüüpe tõepoolest kaks: mida sa tahad lugeda ja mida sa ei taha lugeda. miks peaks inimene lugema blogi, mida ta pärast mõnitada tahab? samuti eneseupitamine? "mina-olen-parem" sündroom?
ühe blogi kommentaariumist: "... On ta ju ise kirjutanud oma kirjust minevikust, et mingi erivajadus pole tal kaasasündinud, vaid hilisemalt tekkinud"... "igal juhul on ta väga abivajaja, kui tal endale see kasulik on ja kui pole oluline, siis on TÄP-SELT! samasugune, nagu need vihatud kommenteerijad ja koolikiusajad."...
Sellised tänapäevased inimesed ongi kõige jälgimad kes topivad igale poole ise oma nina ja kui keegi teeb märkuse on kõik teised süüdi. Kas ta seda mõttetut tegevust lõpetada pole proovinud?
sina seda mõttetut kommenteerimist pole lõpetada proovinud? tegelikult topid ju sina oma nina - teise blogisse. kas tõesti inimestel enam muud teha pole, kui lugeda blogisid, mis neile ei meeldi? mingi psüühiline erivajadus? masohhism?
Muidugi on see haigele inimesele traagiline, kui ta saab aru, et teised ei mõtle nii nagu tema. Aga võta rahulikult. Ehk on see märk sellest, et rohud ei mõju. Mine arsti juurde ja arutage seda asja. Vahetab rohud välja ja maailm ei olegi enam nii vaenulik.
Maailm on ikka väga julm selliste asjade puhul. Delfis üks kommenteerija saab seetõttu, et oma haiguse avaldas, nii vasakult kui paremalt ja ikka halvustavalt. Arvan, et tabletikest vajavad sellised ütlejad. See tähendab, ka julius.
Kui ma saan niipalju negatiivset tagasisidet, milleks on vaja blogida. On võimalik valida, kellega suhtled. Minu arvates soovib inimene tähelepanu ning kui see ei ole selline nagu meeldiks, siis hakatakse süüdistama. Kõik me saame vahetevahel halba tagasisidet ega ma arva sellepärast, et kõik inimesed mind mõnitavad. Ning ma lihtsalt lahkun sellisest keskkonnast. Kõik. On ju lihtne
peaks tingimata lahkuma blogija - see on tema eneseväljendusvõimalus. ja sinul (ja teistel mürgipritsidel) on ju võimalus mitte lugeda. miks te seda ei kasuta? blogi ei ole ju kohustuslik nagu nõuka-ajal brezhnevi väike maa? (ütlen kohe, et ma ei pea ega loe ühtegi blogi.)
Oot-oot, miks inimene üldse blogib) Väidad, et see on tema enesevälendus võimalus, Olgu, olen nõus. Kuid samas ta ju ootab, et teised loeksid ja kommenteeriksid tema kirjapandut. Kui ta seda ei ootaks, siis võiks ta ju n.ö. päevikut pidada. Ja kui nüüd tema blogi lugeja loeb ja kommenteerib ning teeb seda nii, et autorile see ei meeldi või lausa solvav on, siis tuleks tal lihtsalt leppida sellega, või siis sootuks jätta "blogitamine". On ju selge, et kõigile ei saagi sa kunagi meeldida. Loomulikult, olen nõus sellega, et kommenteerija VÕIKS jääda viisakuse piiridesse, aga nagu ikka issanda loomaaed on suur. Viisakusest ja heast tavast pole mõned inimesed midagi koguni kuulnud. Et ennast säästa, ma soovitaks blogijale ennast mitte väga "alasti" kiskuda. Hoia ennast ise eelkõige!
Ei saa aru,miks on vaja maailma ette tuua enda igapäevaseid tegemisi, kõigil on see ju sarnane ja kõik ei hakka lihtsalt ilma ette tooma, mitu korda ta sõi või kus käis ja mida tegi. Neil aga kellel pole muud tegemist kui seda mõttetust internetis lugeda, oleks aeg tööle hakata, siis ehk saab ka palka.
see meenutab juba staarihakatiste vingumist, et alguses ollakse hästi õnnelikud, et neist kirjtuatakse, siis hästi ülbed, kuna peetakse enanst tähtsaks, kuna ju kijrutatakse ja lõpuks hakatakse vinguma, et miks te minust kirjutate. Keegi ei käsi sul oma hädaga avalikkuse ette tulla - see oli sinu enda vaba tahe - edevus, kaastunde saamise soov või misiganes selle motiiv ka oli, kuid vinguda, et oi mulle tehakse liiga on absurd PUNKT! Vaimsete probleemidega inimeste nn käekiri on sama - kõik on nende hädades süüdi - vanemad, õpetajad, klassikaaslased, tööandja, naaber, psühhiaater, arst, politseinik, ajakirjanik, kokkuvttes on kik ikkagi pahad inimesed, kes talle halba soovivad.
Vahest olen ma mõne moodsa moenarri arvates ehk juba lubjastunu ning vanamoodne, kuid minu arvates on blogimine lihtsalt l0llus. Või kuulsusejanu. Ja ei maksagi imestada, kui sealt midagi ebameeldivat loed. Kõike ei maksa siiski maailma ette laotada, midagi peab ka iseenda teada jääma. Ja suur osa inimesi on vägagi pahatahtlikud ning solvamisaltid. Mina valin ise need inimesed, kellega ma suhtlen või kellega mitte. Kas mobiili, meilide ja Skype teel.
Lihtne talupojatarkus ütleb ,et kui hunti kardad, ära metsa roni. Internet on tore asi, kui seda kasutada mõistad. See on juba kord nii ,et kui omi mõtteid avaldad nii suurele foorumile, siis pane end valmis ka kriitikaks. Nii palju kui on inimesi, on ka mõtteid, seega pole mõtet kiunuda, nagu jalaga saanud peni, kui nahk on õhuke, nagu kilekott. No ja nüüd siin see "appikarje", et "oi kui palju kurjasid inimesi on maailmas, tahaks kohe aknast alla karata"? Aga mida sa sirgeldad siis terve ilma oma janti täis? See kah mõni vabandus, et "näe ,olen peast lihtne, plaksutage kaasa". Mina ei oska näiteks ujuda, ma vette ei roni ka, sina ei talu vastukaja, no kirjuta sahtlisse siis, mitte kõigile lugemiseks. Ja põhiline- ära hädalda.
Intelligentne inimene suudab kriitikat teha vajadusel ja siis ka delikaatselt. Need, kes vähese hariduse või puuduliku kasvatusega, arvavad, et igaühte, kelle arvamus või seisukoht ei meeldi, võib valimatute sõnadega solvata.
See delikaatsus ja ilusate sõnade ritta seadmine, muudaks mõtte olemust või sisu? "Siirdu istmikku", kõlab paremini, kui "käi p****"? Sead puuduliku kasvatuse ja hariduse arvamuse taha, millega sa nõus pole? Aga tegelikult ütlesid sa teiste sõnadega, et keegi on su meelest l.o.l.l. Nii lihtne ongi. See sõnadega mängimine ja/või ilukõne pidamine ei muuda vähimatki.
Tulevad meelde kalur Ärni kuldsed sônad eesti filmiklassikast: `´Sina ära oma elu keeruliseks ela`` Kuidas teha see selgeks pôlvkonnale, kes internetis oma isikliku elu yksikasju jagab?
tähtis on vaid see, et riigis ei ole keelatud inimesi avalikult sõimata, mõnitada anonüümselt. Postimees sai anonüümsest sõimust lahti, aga kui iga päev oma nime alla teitele ära paned, muutub see harjumuseks ja küllap ei ole sul tähtis, mida, millises sõnastuses sa laamendad. Kui oleks lihtsalt oma seisukoht asjast. Kuid on ikka kurjus, mõnitus - paneme aga ära! Meie väikeses riigis ei maksa inimene midagi.
Lugesin tänase hommikikohvi kõrvale artikli uuesti läbi ja silma torkas lause, et blogipidaja tahtis oma 100 eurosele sissetulekule juurde teenida. Selge see, et raha on ikka vaja, aga minu arvates on töövõimetoetus 217 eurot kuus, lisaks puudetoetus 41_ 53 eurot. Kui isik oleks töövõimetu, siis oleks sots.ministeeriumi poolt makstav pension kuskil 350 eurot. Nii et millega on antud juhul tegu? Kas ajakirjanik eksis või isik ise jättis midagi rääkimata? Millega makstakse kommunaalid? Kui elatakse ûksi , siis olemas toetused. Toimetulekutoetust makstakse juurde, et inimesel oleks 140 euri kuus .Igal juhul Igal juhul soovitan minna kohalikku omavalitsussse ja küsida abi kasvõi dokumentide vormistamiseks või paluda liikumispuudega inimesel endale vastav ametnik koju tulla. Nagu öeldakse, et abistada saab seda, kes abi kûsib.
Ma eeldan et see 100 eurot jääb nö puhtalt kätte pärast maksude maksmist. Sest reaalselt ju seda raha inimesel igapäevaelus kasutada pole, mille ta maksab üüriks ja kommunaalideks. Ja mulle tundub, et see summa ongi juba toimetulekutoetusega koos, vaadates üürihindu eestis.
psüühikahäirega inimest pole tõesti ilus mõnitada aga kui hakatakse väitma et häire polegi häire vaid normaalsus ning me kõik peaksime psüühikahäirega inimestele vaata et tänulikud olema et nad üldse olemas on, neile lapsi andma adopteerida ning laskma abielluda siis ei teki mingit kaastunnet ega arusaamist. eriti kui psüühikahäirega inimesed poolpaljalt kuskil kesklinnas paraadi peavad.
Kallis homofoob, siin oli juttu psüühikahäiretest, mitte seksuaalsest orientatsioonist. Tundub, et Sul endal ka miskit viga, kui igal pool ja igas teemas omasooiharaid näed!
Siin arvatakse, et internet ja blogid on ainult nn. tervetele ja tugevatele, et haiged ja nõrgad justkui ei tohiks üldse arvutit lahti tehagi. Aga kõigil on õigus oma arvamust ja mõtteid avaldada( ilma kaasinimesi solvamata ja haiget tegemata) Kas teie, kes siin kõigil vait käsite olla ja « ära kaduda» läheksite tänaval kellelegi ligi ja ütleksite seda neile näkku??? Ma ei tea, ega päris kindel olla ei saa ka,eestlastel on ju tuntud väärastunud arusaamine sõnavabadusest ja «ausalt väljaütlemisest». Oma suures sõnavabaduse ihas oleme me eestlased muutunud väiklasteks olevusteks, kes ei kannata kedagi, kes näevad välja, mõtlevad või elavad teistmoodi kui meie, nii targad eestlased. Ma arvan, et puudega inimeste ja psüühiliste hädadega inimeste(nii kaua kui nad ise oma haigusest teadlikud on) blogid ja arvamused oleks kõigile kasulik lugeda. Õpiksime ehk mõnikord oma suu kinni hoidma ja märkama. Suurt muud pole vahest vajagi.
no kuda sa suud kinni hoiad, kui ühel päeval on jälle siin artiklike Evelinist või mõnest teisest inimesest, kes palju teenib , reisib,jne. ja seda peab olema, sest millest siis inimesed peakid elama, kui keegi ei võtaks sõna, ei sõimaks,ei teeks klikke. Riiklikult on lubatud avalik sõim ja inimsese mutta tampimine. Nii on suur hulk rahvast igapäevases lahingus, millele riik mingit tähelepanu ei omista. Teeme koos kõik mis võimalik, et iga päev kümme ebameeldivat inimest vaimselt tappa ja ise ka saada kurjusest sellise kaifi, et pole lätti vaja sõitagi.
Ma ei ütle ühtegi halba sõna, kuid ma tõesti tahaks lausa uudishimust näha inimest, kes kirjutab siin nime all "Nii on". Nii andunud fänni tahaks tõesti lausa näost-näkku näha. Edu sulle!
Internet on maailma läbilõige selles kõige tooremas vormis. Kui iga friigi ja trolli ahistamist südamesse võtta, siis pole ime, et katus sõitma läheb. Aga tegelikult: need on võõrad näod, tihti anonüümid. Ja mõned neist palju haigemad kui kiusatav. Oma valu elatakse teiste peale välja, vana asi. Kui on õhuke nahk, offline on lahendus
Kahjuks aga ilma enam ei saa. Ilma netita ei saaks ma enda tööd reklaamida ja puuduksid kliendid. Kõige kuritegelikum asi netis on aga facebook. See on mu pereelu hävitanud, kuigi ise seda ei kasuta.
Vaimupuudeta inimesed võiksid suuta neile mittemeeldivaid blogisid/kommentaare mitte lugeda ja mitte mõnitavaid kommentaare sinna kirjutada. Kui öeldakse, et olgu vait, siis see ei ole jah mõnitamine, aga sageli minnakse oma "tarkustega" ikka märgatavalt kaugemale.
Kui sa nii tark oled siis võiksid teada, et psüühikahäire ei ole vaimuhaigus! Ta võib kaasneda vaimupuudega või-haigusega, aga inimene võib olla terve intelligentsiga aga näiteks autistlike joontega vms.
Ehk tuleks peast haigele inimesele selgeks teha viisakas vormis, et tagasiside võib haiget teha. On olemas üks kommija absoluutselt igas kommentaariumis, kus nõuab nimesid. Tagasiside sellele inimesele on kindlasti ebameeldiv või võtab ta seda niiviisi. Aga inimene laobki miinuseid, kui kui tema arvates on tegu närvidele käimisega. No miks nõuab aastate kaupa see kodanik isikustamist ja paneb sinna juurde oma eluloolisi juhtumeid? Kogu aeg on neid, mis isiegi hea tahtmise juures ei haaku antud teemaga?
peaks netis tingimata solvama või sõimama? kas see on mingi eriline inimõiguse liik? või on lihtsalt hea ja turvaline tunne - näe, kui s...ti ma öelda oskan, ja mitte keegi ei saa teada, kes ma olen, ja keegi ei anna lõuga ka?
Neid on palju, aga äkki too, kes kirjutas kunagi raamatu "Armastades kodutut"? Blogi viidet igaks juhuks ei anna, aga seal on kuskil sissekanne:"Vahepeal on olnud minusuguse eraku- tegelikult kas ma ikka olengi nii erak või lihtsalt väsin kiiresti oma eripärade tõttu- päris väsitavad aga huvitavad ajad"...
See on ilmselt see Marylin Jürman või midagi. Tegelikult häirib see ka kui see haige inimene tüütab kõiki kogu aeg. Kas teda ei saaks haiglasse paigutada nii et ta ei saaks neid jutukesi kirjutada?
Kuidas sa oma elu küll saad elatud, kui blogijaid on palju, ega ühe kõrvaldamine vist palju aita. Aitab ehk kui ei reageeri ise neile, või mis? Teed vaid endale huvitavaid asju, kirjutad oma blogi
Allekõrs on igal juhul palju soliidsem kommentaator,kui mõni teine üliaktiivne sõnavõtja.Ta ei tegele vaenuõhutamisega,lisaks tuleks hinnata tema julgust esineda oma nime all.Näiteks risustab Delfit juba aastaid ha-ha- nimeline kurioosum,kes on tuntud oma labase ja madala sõnakasutuse poolest. Selle grafomaani tegelikku identiteeti ei tea keegi.Ometi lastakse tal märatseda. Veel kurioossemaks tegelaseks on PiretBCN-ina tuntud "staar" ,kellele meeldib eputada oma suurte teadmistega,ning kes vankumatult võitleb okupatsioonikolonistidega. Ka selle isiku identiteet jääb selgusetuks.
Allekõrs, ja ei tegele vaenuõhutamisega? Võib-olla on tõsi see, et ta ei arva, et neegrid peaks Aafrikasse tagasi minema. Aga - ta on korduvalt rünnanud oma tööd tegevaid ajakirjanikke väga lamedate ja madalate väljenditega, nimetanud politseid mentideks, sõimanud kohtunikke ja prokuröre... no mitte ei saa aru, kelle huvides on sellist räuskajat eksponeerida?
Mõnikord mulle tundub,et me alahindame looduslikku valikut.Nii raske kui see on, aga nõrgemad ei löö läbi.Vaatamata isegi ühiskonna poolt abistamisele. Nii see lihtsalt elus käib. Tuleb leppida,või kaduda.
Kaduda oleks kõige õigem koos nendega, kes seda kadumist soovitavad. Selleks on muide tänapäeval väga häid võimalusi kui lugeda oskad ja vanu raamtuid uurida jne. Samas on kadumine juba väga lõplik lähenemine ja seal peab juba sügavam vajadus olema. Imestada pole ka midagi - isegi korras närvidega inimesi töötleb mõni, näiteks mul kogemusi kuidas mineviku koolikaaslastele ei mahu pähe minu elukorraldus, et elan erinevalt kui nemad, olen sattunud sellistele juttudele, et imestan vahel isegi, et ei teadnudki endakohta mõnd asja - no reaalselt pole nagu teinud aga ometi ilmapeal räägitakse, et olen teinud :D Samas ma olen neid asju lihtsalt korjanud, märkinud üles, kust mida kuulsin ja kes rääkis. Sobival hetkel saab need asjad siis kõik kenasti nähtavale tuua koos ühe korraliku k0lbavastase deformeeriva jõuga :)
KOMMENTAARID (94)