Uudised

Poeedipaar Elo Viiding ja Tommi Parkko 

Anna/ÕL , 20. jaanuar 2000, 00:00
NOORED LUULETAJAD OMA KADRIORU KODUS: Elo ja Tommi tunnistavad isegi, et on kõiges erinevad. Elo on eestlaslikult erk ja temperamentne, Tommi aga soomlaslikult rahulik ja aeglane.Foto: Repro (Anna)
Luuletaja Elo Viiding ja tema soomlasest abikaasa, poeet Tommi Parkko on elupaigaks valinud Kadrioru. Noored abiellusid eelmisel aastal Helsingis. Kaks noort luuleinimest on suutnud kirjutamise sujuvalt pereellu sulandada, ülevaid sõnu tegemata ja loominguvalu kurtmata.

Viidingute suguvõsa noorim täht Elo, 25, ja noor soome luuletaja Tommi Parkko, 30, on abielus olnud aasta. 1997. aastal tutvunud Elo ja Tommi abiellusid mullu Helsingis, kirjutab soome naisteajakiri Anna. Koduks aga valiti üsna üksmeelselt Tallinn. Noorte kodu asub Kadriorus Koidula tänaval algselt kirjanike elupaigaks mõeldud majas.

“Oli ju iseenesestki selge, et mina kolin siia,” ütleb Tommi, põhjendades valikut muu hulgas sellega, et Tallinnas saab rahulikult kirjutada, pole vaja kogu aeg muret tunda selliste pisiasjade pärast nagu “kassi ristimised ja muu säärane”.

“Ma poleks ju saanud Soome koduperenaiseks kolida,” arvab neli luulekogu ja ühe romaani avaldanud Elo, kes lõpetas eelmisel aastal Humanitaarinstituudi, kus õppis näitlemist. Elo ütleb, et tulevikus tahab ta luuletamise kõrval ka näitlejana töötada.

Anna kirjutab, et Elo ja Tommi kodune keel on soome keel, kuid Tommi kõnes on juba tunda eestlaslikku laulvat kõla. Eesti keelt Tommi ei räägi, kuid saab sellest “enam-vähem” aru.

Armastus ühisest tööst

Tommi Parkko ja Elo Viiding kohtusid 1997. aasta suvel Mukkulas kirjanike kokkutulekul, mis pole noorte sõnutsi armastuse tekkimiseks sugugi haruldane paik.

“Käisime metsas…” meenutab Elo. “Kas sa muud ei mäletagi?” kiusab Tommi teda. “Ja mere ääres ka,” jätkab Elo. “Seal polegi ju merd!” annab Tommi vastu. “No järve siis!” vastab Elo naerdes.

Abielu registreeriti aasta eest Helsingis, pidulikku sündmust tulid oma silmaga kaema ka Elo ema ja vanaema. “Minu vanemad aga eksisid teel pulma ära ning kohtusime alles siis, kui me koju jõudsime – nad istusid trepi peal ja ootasid,” on pulmapäev Tommil hästi meeles.

Aega peab jätkuma kõigeks

Luuletamisele pühendavad Elo ja Tommi peamiselt õhtu- ja öötunnid. Tommi tunnistab siiski, et temal jääb kirjutamiseks rohkem aega kui Elol, kuna kodutööd teeb ära Elo. Eestis ongi soorollid Soomega võrreldes tavapärasemalt jaotatud, arvab Tommi. Elo pole sellega nõus, nentides, et tal kukub kodus toimetamine lihtsalt paremini välja – lase Tommil midagi teha, tuleb mehel ikka järel käia ja kõik üle teha, naeravad mõlemad.

Luuletamise kõrvalt jääb Elol aega Eesti Ekspressi, Eesti Naisesse ja Annesse artikleid kirjutada. “Mulle meeldib ajakirjandustöö, see on üks võimalus oma mõtteid ja arvamusi väljendada,” selgitab Elo. “Ent ka luuletamine on töö. Kahju, kui selleks küllalt aega ei jagu, kirjutamine nõuab keskendumist – muidu ei saa korralikku tulemust. Mõni inimene arvab, et luule sünnib vaid tundest.”

Noored luuletavad kumbki omas keeles ja omal moel. Elo kirjutab kiiresti ning lihvib loodut hiljem, tema luulet on nimetatud barokseks ja mitmehäälseks. Tommi luule on jälle vaiksem, värsid sünnivad aeglaselt, rida-realt. Erinevus on tunda ka rääkides – Tommi kõneleb rahulikult, ükshaaval sõnu otsides, Elo jälle kiiresti ja kirglikult, kirjeldab Anna.

“Soomlased ongi rahulikud, väga sõbralikud ja soojad,” otsib Elo erinevuse põhjusi. “Nad pole nii küünilised kui eestlased.” Tommi jälle leiab, et ka kõige vaiksem ja ujedam eestlane on soomlasega võrreldes temperamentne.

Raputab keskklassi unest

Luulekirjastuses töötav Tommi arvab, et eesti luuletajad on palju altimad uusi asju proovima kui soomlased, ehkki tase on seetõttu ka ebaühtlasem. “Elo kohta on öeldud, et ta on Eestis viimane poeet, kellest peab lugu kogu luulepublik,” sõnab Tommi.

Elo lisab, et püüab luulega oma ühiskondlikke seisukohti avaldada. Ta arvab, et Eestis on kaduma läinud “hingeline elevus”, inimesed on vait – tekkimas on tüüpiline kapitalistlik, tsiviliseeritud, vaikne ja kõigega kohanduv keskklass, kus keegi ei taha teiste seas silma torgata.

Tommi Parkko, luuletaja ja kirjastaja

Elo Viidingu abikaasa Tommi Parkko tegeleb luuletamise kõrvalt ka kirjastamisega. Soome luulekirjastuse Nihil Interit tegevust juhib ta Tallinnast, abiks elektronpost. Kirjastuse asutas ta koos Markus Jääskeläineniga juba 1993. aastal, innustuseks asjaolu, et teised kirjastused ei tahtnud noorte luuletajate esikkogusid avaldada. “Aitame esmalt iseennast, siis ka teisi,” oli meeste mõte.

Kirjastamisele lisaks korraldab Nihil Interit luuleõhtuid ja -turneesid, esinemas käiakse koolides.

Kirjandusega on seotud ka Tommi ülejäänud tegevus – ta kirjutab lehtedesse raamatuarvustusi ning näeb vaeva ülikooli soome kirjanduse lõputööga. Koos Eloga tõlgitakse soome luule antoloogiat eesti keelde.

Seni viimase luulekogu “Lyhyt muisti, meri” avaldas Tommi paari aasta eest.

Elo Viiding - luuletaja sünnist saati

Elo Viiding on luulega seotud olnud kogu elu, kirjutamine on tal veres – olid ju nii tema vanaisa

Paul

kui isa

Juhan Viiding

mõlemad kirjanikud. Elo ema

Riina Viiding

töötab aga Eesti Teatriliidus juhatajana.

Esikkogu avaldamise aegu oli Elo vaid 16aastane neiu. Oma eeskujuks nimetab ta ameerika luuletajat

Sylvia Plathi

, kelle “terav ja külm viis teksti käsitleda” imponeerib ka Elole.

Esimesed luulekogud avaldas Elo pseudonüümi

Elo Vee

all, sest Viidingu nimi tundus esialgu liiga raske kohustusena. “Kirjanikunime eelistamine on seotud ka eesti luule tavadega, vihjed ja salapära on alati tähtis olnud,” lisab ta.100

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee