Viimasel ajal räägitakse palju, kuidas ära tunda ahistamist ja mida teha, kui oled kogenud seksuaalset ahistamist. Mis asi see seksuaalne ahistamine siis on? Seksuaalne ahistamine on seksuaalse iseloomuga surve avaldamine ja sundimine või seksuaalsete teenete eest kasu või hüvede lubamine. Enamikus riikidest on seksuaalne ahistamine karistatav. Seksuaalne ahistamine võib olla sõnaline või füüsiline.

Kuigi sageli mõistetakse seksuaalse ahistamise all töökohas toimunud intsidente, võib seksuaalne ahistamine toimuda ükskõik kus. Ahistatav võib olla ahistajaga samast soost või vastassoost. Seksuaalne ahistamine erineb flirtimisest selle poolest, et see on ühepoolne ning ahistaja jätkab oma tegevust isegi siis, kui tal palutakse see lõpetada.

Seadus ja riik on sinu poolt

Soolise võrdõiguslikkuse seaduses on seksuaalne ahistamine defineeritud järgmiselt: „Seksuaalne ahistamine leiab aset, kui esineb mis tahes alluvus- või sõltuvussuhtes isikule soovimatu tahtlik sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, mis loob häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna, ning isik kas tõrjub sellist tegevust või talub sellist tegevust põhjusel, et see on otseselt või kaudselt väljendatuna eelduseks teenistusse või tööle võtmisele, töösuhte säilimisele, koolitusele lubamisele, tasu maksmisele või muudele eelistustele või soodustustele.“

Sageli ilmnebki seksuaalne ahistamine just alluvus- ja autoriteedisuhetes, nii oli ka Igor Mangi juhtumi puhul. Ahistatu jaoks on kõige raskemad olukorrad, kus lapsevanem, õpetaja, ülemus või muu isik, keda peaks saama austada ja kes on lugupeetud, kasutab talle usaldatud autoriteeti ära kellegi ahistamiseks. See tekitab tunde, et ahistamist kogenu on objekt. Sellest areneb välja ohvri mentaliteet, mis paneb inimese ka teistes eluvaldkondades kõrvalseisja passiivsesse rolli, röövides temalt enesekindluse ja mõjutades enesehinnangut. Teine sama haavav kogemus on see, kui usaldusisikud (lastekaitsetöötaja, politsei) reageerivad ohvri räägitule tõrjuvalt või ei usu teda. Ahistamise ohvrile on kõige olulisem, et ta saab usaldada oma keha ja kogemust. Et see juhtus päriselt. Samas ei ole see veel lõpp, vaid siit saab edasi minna.

Ohvri rollist väljumiseks ja ahistamisest tervenemiseks soovitan:

-    Reageeri kohe, ära jää ootama ja ära eelda, et häiriv käitumine lõpeb iseenesest, kui sellele tähelepanu ei pööra.

-    Võta teema üles. Räägi oma ahistajaga, kehtesta ennast ja oma piirid. Ahistaja (näiteks töökohas) ei pruugi saada aru, et tema käitumine häirib teisi. Selgita, millist tema käitumist oled kogenud ahistamisena. Vajadusel kaasa kolleeg või keegi teine inimene.

-    Pane kirja. Ära pisenda enda peas oma kogemust, usalda oma keha mälu ja pane kogetud asjad kirja võimalikult täpselt, faktipõhiselt.

-    Sa ei ole üksi. Ära jää oma kogemusega üksi, vaid jaga seda usaldatud inimesega, kes saab kogu tervenemisprotsessi jooksul sulle toeks olla.

-    Seadus ja riik on sinu poolt. Teata juhtunust politseisse ja tee avaldus.

-    Otsi vajadusel abi naiste tugikeskustest, tugitelefoni number on 1492.

-    Kui kõik need sammud on tehtud ja tunned, et sooviksid ahistamiskogemustest terveneda ning ohvri rollist lõplikult väljuda, võid traumapõhiseks teraapiaks kontakteeruda EELK perekeskustega.

Piiride kaitsmist tuleb õppida

Kas sa tead, kus on sinu piirid? Kõik saab alguse sellest, et me ise tunnetame oma füüsilisi ja vaimseid piire ning julgeme neid kaitsta ja ennast kehtestada ning suhtume enda piiridesse tõsiselt. Minu vastuvõtule jõuavad naised ja mehed, kes on lapsena kogenud oma piiride ületamist teiste poolt ja seetõttu ei oska nad oma piire tunnetada, austada ega kaitsta. Arvatakse, et kõigega peab kaasa minema, ning ebaturvaline suhtlus võib tunduda tuttava ja turvalisena.

Ideaalis peaksid lapsevanemad suutma juba vastsündinule luua positiivse kehapildi, puudutades teda austavalt, hoolivalt ja tugevdades tema füüsilisi piire hella puudutusega. Kui laps areneb, tuleb aidata tal moodustada terviklik pilt oma seksuaalsusest, ühendades tunded füüsilise poolega. Näiteks Soome haridusministeerium kasutab seksuaalsuse trepi mõistet, kus lapse arengut toetatakse tema arengufaasidest lähtuvalt, tugevdades lapse positiivset kehapilti, tervet enesehinnangut ja enesemääramisõigust. Kuni nelja-aastasele on kõige olulisem see, et ta tunneb ennast 100 protsenti aktsepteerituna ja armsana ning naudib hella, austavat puudutust. Järgmisel astmel, kolme- kuni kaheksa-aastaselt harjutab laps kiindumist ja talle saab hakata õpetama piire: teistele ei pruugi meeldida samad asjad ja tunded ei ole alati vastastikused. Edasi, kolme- kuni üheksa-aastane hakkab asju vaatama soolisest perspektiivist. Ta võib juba armuda, tavaliselt kõigepealt oma vanemasse ja seega hakkab tundma ka armukadedust. Lapsevanem saab aidata raskete tunnetega toime tulla, ilma et inimesed peaksid üksteise piire rikkuma. Kuue- kuni 12aastaste armumise objektiks on sageli iidolid (lauljad, näitlejad jne). Lapsel tuleks mõista, et iga armastus pole kättesaadav ja see ei vähenda lapse väärtust. Samas tuleb julgustada unistamist ja süstida lapsesse usku, et temagi loob kunagi paarisuhte.

Kui teismeline tahab liiga kiiresti täiskasvanute maailmast osa saada, siis tuleb lapsevanemal teda pidurdada ja rõhutada iga väikse kogemuse tähendust. Näiteks väärtustades erinevaid suhtlemistasandeid: „Kuula ja austa ennast. Kiiret pole. Igal asjal on oma aeg ja igatsus järgmise tasandi järele on väärtuslik kogemus iseendale. Inimene võib nautida esmalt tunnet, pilku ja näiteks omavahelist jutuajamist, alles siis kallistamist ja käest kinni hoidmist.” Psüühika ja hing ei jõua paraku hormoonidele ja kehale sama kiiresti järele. Maailma Terviseorganisatsiooni WHO järgi annab terviklik seksuaalkasvatus tõenduspõhiseid teadmisi, arendab oskusi teadmiste baasil, edendab austavate väärtuste ja hoiakute tekkimist, toetab rahuldavat ja vastutustundlikku seksuaalsust suhtes ja kaitseb riskide eest.

Inimene, kellel on sisemine kindlus ja rahu ning usk sellesse, et ta on väärtuslik ja väärib enda piiride austamist, head puudutust ja head kohtlemist, ei pea taluma ahistamist või ta oskab selle peatada. Üks noor neiu ütles mulle hiljuti: „Kui keegi püüab sinu isiklikku tsooni ilma sinu loata siseneda, siis sa lihtsalt ei luba seda ja väljendad ennast piisavalt konkreetselt.” Kui meie piire on aga lapsepõlves rikutud või neid ei ole saanud tekkida, on võimalik näiteks teraapia abil neid endale luua ja elada täisväärtuslikku elu ka pärast väärkohtlemist.

Jaga artiklit

2 kommentaari

S
Sass  /   08:21, 14. juuni 2018
Avaldus.
Selle loo autor solvas ja ahistas mind.
kuriteo kirjeldus : " Seadus ja riik on sinu poolt. Teata juhtunust politseisse ja tee avaldus.
- Otsi vajadusel abi naiste tugikeskustest, tugitelefoni number on 1492."
Selgitus : Olen läbi ja lõhki MEES!!!
M
Mees  /   10:27, 12. juuni 2018
Kas nagu veidi hulluks pole mindud selle teeemaga?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis