Eesti uudised

Venemaale naasvad Jehoova tunnistajad võivad 10 aastaks vangi minna 

Liina Hallik, 11. juuni 2018 12:14
Sergei Antonov ja Marina Antonova on Jehoova tunnistajad.Foto: Alar Truu
Möödunud nädalal saatsid Venemaal arreteeritud Jehoova tunnistajate naised meeleheitliku pöördumise Venemaa Föderatsiooni presidendi kodanikuühiskonna arengu ja inimõiguste nõukogule. „Ühe Venemaa suurima kristliku kogukonna vastu on vallandatud terrorikampaania,” seisab pöördumises.

Marina ja Sergei Antonov elasid veel aasta eest Moskva lähedal rohelises äärelinnas. Tänaseks on nad Venemaa mõistes potentsiaalsed ekstremistid. Õhtulehega suhtlemise eel mõtlesid Antonovid veidi aega. Nad on üks paar mitmest omasarnasest, kes viimasel aastal Venemaalt Eestisse põgenenud. Mis on nende süü? Nad on Jehoova tunnistajad.

Venemaal elab 175 000 Jehoova tunnistajat. Mullu 20. aprillil võttis Venemaa ülemkohus vastu otsuse, mis keelustas kõik Jehoova tunnistajate organisatsioonid kogu riigis, tunnistades usulahu ekstremistlikuks. Riigis asus kokku 395 usklike harukontorit. Praeguseks on eeluurimise all 17 Jehoova tunnistajat, koduarestis peetakse kümneid. Nende arv kasvab iga päevaga.

Ekstremismis kahtlustatuid ootab kriminaalsüüdistus ja potentsiaalne 6 kuni 10 aasta pikkune vanglakaristus. Novembris välja antud ülemkohtu täiskogu resolutsiooni kohaselt võib Jehoova tunnistajatelt muu hulgas „tavaellu tagasi pöördumise“ eesmärgil ära võtta nende lapsed – lapsevanematelt võib kohtulikult ära võtta vanemlikud õigused, kui nad kaasavad lapsi sellise usuühenduse tegemistesse, mis on kuulutatud ekstremistlikuks ja keelustatud, seisab resolutsioonis.

Oma laste ja perede päästmiseks on paljud keelatud usu esindajaist riigist põgenenud. „Igal nädalal hülgavad terved usklike perekonnad oma kodud ja põgenevad välismaale, et seal poliitilist varjupaika otsida,” kirjutavad arreteeritute naised avalikus pöördumises.

 „Oli väga raske, pidime alustama nullist.“

Antonovid on pärit Moskva oblastist Odintsovo linnast. Venemaal elasid nad hästi. Sergeil oli koos partneriga oma äri ja Marina toimetas kodus.

„Ilus roheline rajoon oli, meile meeldis seal väga,” õhkas malbe olekuga Marina. „Meil oli palju sõpru, suur osa jäi sinna.”

Sergei Antonov ja Marina Antonova Jehoovatunnistajad. Foto: Alar Truu

Antonovite jaoks muutus kõik, kui Venemaal anti välja Jehoova tunnistajaid keelustav ülemkohtu otsus.

Sergei sõnul pani see mõtlema riigist lahkumisele. „Aasta tagasi aprillikuus, kui otsus tehti, meil kindlat ärasõiduplaani veel ei olnud. Kõik olid šokis. Miks ometi?! Kuidas on selline asi õigusriigis võimalik?!” meenutas Sergei rasket aega.

„Milline absurdne otsus keelata kõik religioosse organisatsiooni juriidilised kehad kogu riigis! Me arvasime, et äkki kaevatakse otsus veel edasi, muudetakse ümber. Aga eelmise aasta maikuus arreteeriti Dennis Christensen (46-aastane Taani kodanik ja Jehoova tunnistaja, kes on elanud Venemaal aastast 2000). Ta on ikka veel kohtu all. Küll eeluurimises, aga ikkagi trellide taga,” ei suuda Sergei juhtunut senini uskuda.

„See olukord kohutas meid väga, muretsesime hirmsasti, hakkasime vaikselt mõtlema, et tuleb korter maha müüa ja Venemaalt lahkuda. Oli väga raske, just emotsionaalselt. Olime seotud oma linnaga, rajooniga, koduga. Ja nüüd sõita kuhugi tundmatusse paika! Alustada jälle nullist! Otsida tööd, leida uusi tuttavaid! See oli väga raske,” kirjeldas Marina.

Eestisse eriti tulla ei taheta

Naise sõnul valiti Eesti pelgupaigaks seetõttu, et siin olid abielupaaril ees mõned sõbrad. „Leidsime, et see pakuks veidigi emotsionaalset tuge, nad aitaksid meil jalule saada.” Määravaks sai ka asjaolu, et Eestis räägitakse vene keelt ja Eesti ei ole Venemaast kaugel. Venemaale jäid Antonovitel täiskasvanud tütar ja Marina ema.

Kui palju usklikke Venemaalt kokku on põgenenud, ei osanud Antonovid öelda. „Teame, et näiteks Saksamaale on sõitunud sadakond ja juba asüüli saanud. Ka Soomest on umbes sama palju /asüüli/ palutud, aga ei ole veel saadud,” teadis Sergei. Palju sõidetakse Hispaaniasse, Türki ja Ameerika Ühendriikidesse.

Eestisse tulnutest tunnevad Antonovid kahte abielupaari. „Nad tulid veidi pärast meid ja teevad praegu läbi kohtuprotsessi. Nemad on ka meie rajoonist pärit,” sõnas Sergei.

Abielupaari sõnul on Eestisse tulnuid tõenäoliselt alla kümne. „Eesti politsei hirm, et kõik 175 000 Venemaa Jehoova tunnistajat asuvad nüüd Eestisse elama, on asjatu. Siia ei taheta eriti tulla,” naerab Marina. „Meie sõbrad, kelle asüülitaotlused on Saksamaal juba rahuldatud, imestavad, miks me Eestisse sõitsime. Nemad said kolme kuuga kõik korda. Aga me ei kahetse, et siin oleme,” on naine optimistlik.

Praeguseks on Antonovid Eestis elanud peaaegu aasta. Eestis olid nad varem viibinud vaid läbisõidul. Antonovid igatsevad väga Venemaa järele ja pöörduksid sinna esimesel võimalusel tagasi. „Kui olukord normaliseerub, oleme esimesed, kes asjad pakivad,” kinnitas Sergei.

Marina sõnul käivad nad siin paljude inimestega läbi ning on märganud, et Eestis on inimesed sõbralikumad ja lahkemad kui Moskvas. „Moskvas on inimesed agressiivsemad. Siin on küll kinnisemad, aga nad ei luba endale halbu sõnu, ei kasuta ebatsensuurset keelt. Selles suhtes on siin lihtsam,” kiitis naine eestlasi.

Sergei sõnul on paljud Eesti inimesed valmis rääkima elust ja tulevikust. Ootustest, mis piiblis kirjas. „Varsti lööb Jumal maa peal korra majja. Maailm muutub selliseks, nagu ta mõeldud oli, ilusaks pargiks, kus kõik elavad üksmeeles ja sõbraliku perena. Ei ole tülisid, lahkarvamusi, sõdasid,” selgitab Sergei põhimõtteid, mille pärast tal enam Venemaal elada ei ole võimalik. „Eestis on palju inimesi, kes sellise tuleviku poole püüdlevad, kes seda tahavad, selles mõttes meile siin meeldib.”

Paar alustas ka eesti keele õppimist. „Tahame väga kohalikku keelt õppida. Üks minu polüglotist sõber ütles küll, et eesti keel on ainult ühele miljonile mõeldud eksootiline keel, seda ei tasu omandada, aga hakkasime siiski iseseisvalt tudeerima, meile anti õpikud,” rääkis Sergei. „Alates jaanuarist, kui saime politseist eitava otsuse, on keeleõpingud küll natuke unarusse jäänud. Nüüd on tulnud tegeleda rohkem rahvusvahelise õiguse uurimisega,” naeris mees.

Emotsionaalselt raske, aga saime hakkama

Eestisse saabumisel Antonovitel olulisi probleeme ei olnud.

„18. juulil, kui selgus, et Venemaa ülemkohtu otsus jääb jõusse, pöördusime Eesti politseisse ja palusime asüüli,” selgitas Sergei. „Meil oli intervjuu. Meiega käituti väga kenasti ja viisakalt. Öeldi, et meie juhtum on lihtne, paari kuuga on kõik otsustatud. Tegelikult venis aga kõik jaanuarini.”

Sergei selgitab, et seaduse kohaselt ei tohtinud nad sel ajal töötada. „Meil oli vahendeid korteri müügist ja autod olime maha müünud. Sellest elasime. Sõbrad aitasid ka,” rääkis Sergei. „Praegu töötame mõlemad tuttava spordiklubis. Koristame,” rõõmustas mees.

„Raskem oli just emotsionaalses kui majanduslikus plaanis. Meile oli ju öeldud, et kõik laabub väga kiiresti, aga asi venis. Me ei kaotanud siiski lootust, sest teadsime, et inimesed on Saksamaal asüüli saanud,” meenutas mees. „Raskusi oli advokaadi leidmisega, kuigi olime valmis maksma. Meile kas ei vastatud või tutvuti veidi juhtumiga ja siis öeldi ära. Arusaamatu, miks niimoodi käituti. Aga saime hakkama, sõbrad aitasid eesti keelega.”

Eesti kohtud paremad kui Venemaal

Antonovid kartsid väga, kuidas neil kohtus läheb. Kui neid oleks Eestist välja saadetud, oleksid Venemaa võimud kiiresti teada saanud, miks nad siin käisid. „Meid oleks veel karmimalt koheldud ja rohkem taga kiusatud kui siis, kui oleksimegi Venemaale jäänud,” rääkis Sergei. „Õnneks on kohtunikud Eestis väga professionaalsed ja sõltumatud. Istung oli laitmatu.”

„Politseis oli teistsugune suhtumine. Nagu meid ei ähvardaks mingi oht, nagu Venemaal poleks midagi lahti. Meile öeldi, et konstitutsiooni järgi saate seal vabalt elada. Te ei pea ju kogunema, võite kodus piiblit lugeda. Ilma teisteta. Ja teiega ei juhtu midagi,” on Sergei nördinud.

„Aga asi ei ole ju ainult selles, et sul on kodus mingusugune raamat!” pahvatab Sergei. „Selle aasta maikuust, veidi enam kui kuu aja jooksul, on Venemaal arreteeritud juba 16 inimest! Me oleme nende pärast väga mures! Kuidas saab võim inimestega niimoodi käituda ainult sellepärast, et nad on Jehoova tunnistajad, et neil on väärtused, mis neile kallid!”

„Paljud elavad suures ahastuses ja hirmus,” täiendas Marina. „Rääkisin alles mõne päeva eest sõbrannaga. Neil on praegu korralik korter, head töökohad, ta ütles, et on valmis ostma korteri Kohtla-Järvele, Tallinnasse osta ei jaksa. Ütles, et talle pole enam midagi vaja, oleks ainult elu jälle rahulik. See näitab kui hirmunud ja mures on inimesed, oma perede, oma laste pärast,” on naine ahastuses.

„Kohtus oli aga kõik väga professionaalne, kohtunik väga õiglane,” jätkas Sergei. „Protsess oli ülimalt meeldiv. Eestis ei ole sellised kohtud nagu Venemaal,” naeris mees.

„Nüüd on meil järgmine etapp. Politsei vaidlustas halduskohtu otsuse, läheme ringkonnakohtusse,” sõnas Sergei rahulikult. „Võitleme oma vabaduse eest.”

Eestisse saabunud usupagulased

Euroopa Liidu usupõlglikuim riik suhtub pagulastesse skepsisega ega soovi neile varjupaika anda.

Eesti Jehoova tunnistajate liidri Lembit Reile sõnul on tegemist rahvusvahelise kaitse taotlejatega. „Eestisse jõudnud põgenikud said politsei- ja piirivalveametilt negatiivse vastuse ning pöördusid seejärel halduskohtusse, milline tegi otsuse taotlejate kasuks,” selgitas Reile. „Politsei on selle otsuse omakorda vaidlustanud.”

Politsei- ja piirivalveameti andmetel on Eestis tänavu viie kuuga esitatud 25 rahvusvahelise kaitse taotlust, neist neli Venemaa Föderatsiooni kodanike poolt. Eristust, kes neist taotles asüüli usuküsimustes, ameti sõnul ei tehta.

Lembit Reile teab kuut Eestisse saabunud inimest. Venemaale naasvatel Jehoova tunnistajatel on Reile sõnul üsna tõenäoline saada kriminaalsüüdistus ja reaalne vanglakaristus 6 kuni 10 aastat. „Miski ei anna kindlust, et nendega seda ei juhtuks, arvestades, mis on toimunud ja igapäevaselt toimub Venemaa eri paigus.”