Valitsev maailmameister Sebastien Ogier ajakirjanikele kommentaare jagamas. (AFP/Scanpix)

Pealkirjas kõlab üks väga ära leierdatud küsimus. Eriti spordimaailmas. Millegi pärast peavad just sportlased enne ja pärast etteasteid oma tunnetest rääkima. Peaaegu alati. Miks?

Meelelahutusmaailm on hiiglaslik ja sport on kogu kaadervärgist vaid üks osa. Tehakse muusikat, teatrit, filmikunsti ja väga palju muud, millele rahvas kogu hingest kaasa elab. Ka lauljad ja näitlejad annavad avalikkusele oma tegemistest aru ja püüavad seeläbi populaarsust koguda, kuid mitte ühelgi teisel elualal ei pea nii palju oma tunnetest rääkima kui spordis. 

Üsna äärmuslik näide on ralli. Iga kiiruskatse järel astub mikrofoniga daam või härra auto juurde ja küsib midagi. „Kas tunned, et võid ralli võita?“ uuris WRC+ Sardiinia ralli avakatse järel Esapekka Lappilt. Noor kutt, kes on elus võitnud ühe ralli, sedagi suurüllatajana, ei kuulunud favoriitide sekka. Ometi pidi ta esimese ja kõigest kahekilomeetrise katse järel ütlema, kas ta suudab võita. 

Au siiski vastajale, kes enesekindlalt kinnitas, et minimaalne eesmärk on koht esikolmikus. Mõeldud-tehtud, Lappi oligi lõpuks kolmas. Ebaõnne kogenud Ott Tänaku suust kõlas mitmel puhul talle esitatud küsimuse vastuseks retooriline „Mida ma peaksin ütlema?“ Aus küsimus, vastuseks mõttetule küsimusele.

Miks peab üldse iga liigutuse järel oma tööd kommenteerima? Näitleja ei astu iga etenduse järel kaamera ette ja ei selgita, miks ta mida teeb. Muusikud annavad intervjuusid harva. Veel vähem lastakse end tüüdata primitiivse üks-loll-küsimus-formaadiga.

Isegi poliitikud ei anna „iga kiiruskatse“ järel aru, kuigi nemad on ühed vähestest, kellelt ootaks pidevat ja sisulist selgitustööd. Erasektor tegutseb üldse omaette: aetakse rahulikult oma rida ja kaamera ees käiakse tavaliselt vaid siis, kui mingi jama kokku keeratakse. 

Tagasi rallisõitja ameti juurde. Iga kiiruskatse järel pistetakse mikrofon nina ette ja vaikida ei tohi. Sardiinias oli kavas 20 katset ja MM-sarja promootor nõuab, et pidevalt aru antaks. Lisaks astutakse paar korda päevas autost välja alal, kus liigub kümneid kui mitte sadu ajakirjanikke. Enne rallit toimuvad meediatunnid, pärast samuti.

Arusaadav, et ralli ongi mingis mõttes üks suur automarkide reklaamüritus, aga inimestel tuleb lasta mingilgi määral rahus oma tööd teha. Paar korda päevas võiks ju piisata, et rallisõitja oma tegemised fännide rõõmuks kokku võtab. Praegu ollakse pigem olukorras, kus päeva jooksul peab roolikeeramise salapära selgitama umbes kümnel korral. Tõsi, palgad on suured ja need tuleb sõitjatel välja teenida, aga kas näiteks Citroen on tõesti õnnelik, kui Craig Breen pidevalt maailmale ühe lausega selgitada püüab, miks mitte midagi ei suju.

Muidugi peab sportlase ja fänni suhtlus jääma tihedaks, kuid iga asi peaks püsima mõistlikkuse piirides. Rallis ollakse piiri ületamisele pigem lähedal ja see võib kaasa tuua sportlasi, kelle isu meediaga suhelda väheneb. 

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis