Kõige lõbusam juhtum minu poliitikaelus oli see, kui tulin USA presidendivalimiste päeva lõpul (s.t. varahommikul) ETV suurde stuudiosse, kus USA saatkond oli korraldanud ühise snäksidega telekavaatamise sellest, kuidas USAs hääli kokku loeti.

Ja see suur „ulgumine ja hammaste kiristamine“ (nagu Piibel kirjeldab põrgut), mis seal meie analüütikute, juhtajakirjanike ja vasakpoliitikute poolt kostis, kui selgus, et Trump oli võitnud, kõlas, kui kasutada Mark Twaini väljendit - ma pole midagi sellist kuulnud sellest ajast saadik, kui orbudekodu maha põles!

Trump peab lubadusi

Kõik nood arvamusliidrid ja ühiskonnatundjad ning kolumnistid olid oma ennustustes ja vihkamises viltu pannud ning mäletavad seda häbi tänini, kui katsuvad iriseda USA presidendi mistahes poliitilise sammu pärast, mis aga on enamasti loogiline, järjekindel ja vastab täpselt Trumpi poolt antud valimiseelsetele lubadustele.

Euroopa Liidu hirmusegane reaktsioon USA poolt kehtestatud tollidele viitab sellele, et pole õpitud kahte asja: esiteks seda, et Trump peab oma sõna („America first!“) ja teiseks seda, et Euroopa mesised aastakümned Ameerika kulul liugulaskmisega on möödas, sest Trump pole enam USA liberaalse ja korrumpeerunud establishmendi poliitik.

Trumpi erinevus kõigist eelkäijatest on suur.  Ametlik Euroopa Liit, peavoolumeedia ning õnnetud Juncker ja Mogherini ei suuda taibata, et Trump esindab seda Ameerikat, keda nende arvates pole olemaski, aga kes on teinud Ameerikast selle, mis see praegu on. Ma räägin Ameerika keskosa – mõlemad Virginiad, Kentucky, Kansas, Ohio, Indiana, Michigan, Arkansas jt – tavalistest tööinimestest. Kes elavad depressiivsetes väikelinnades, milleni ei ulatu isegi statistika.

Või sellistes nagu Indiana osariigis Gary, mis on linn USA terasekorporatsiooni kõrval, kus tänini töötavad tahma ja väävlihaisu sees Michael Jacksoni suguvõsa inimesed, kelle hulgas ta sündis. Kus palgapäev tähendab arutut joomist ja kaklusi, sest raha on palju, aga teha pole midagi ja töökoht võib lõppeda nädalapalga kätte saades.

President Obama ütles neile – teie töökohad kaovad ja ei tule iial tagasi. Söekaevuritele pakkus asemele vaid näruselt väikese toetusraha ilma vähimagi lootuseta normaalsele järjele saada.  Oh, ja seda tehti õilsalt – muretsedes justkui maailma kliima pärast, mis aga oli olnud ühe eelmise Ameerika bürokraatia pailapse, asepresident Al Gore’i poliitilisi luulusid.

Euroopa mõõtmatu võlg USA ees on see, et enam kui 50 aastaks andis USA Euroopale kaitse NSV Liidu vastu. Sel ajal, kui Euroopa kasvatas kõhtu, matsutas austreid ja mälus šnitsleid oli USA see otsustav jõud, kes heidutas NSV Liitu ja, kui vaja, läks tema vastu ka verd valama – Koreasse ja Vietnamisse.

Armastusest omaenese kasvu, isiku ja NSV Liidu vastu astus de Gaulle isegi NATOst välja (mida Pariis hambaid kiristades unustada ei suuda, kuna NATO peakorter kolis ära Brüsselisse).  Kolmkümmend aastat hiljem kinnitas Prantsuse president Venemaa agressiooni võidu Gruusias.

Enamuse NATO riikide kaitseeelarve on sümboolne veel tänini, sest on harjutud sellega, et las ameeriklased kaitsevad, aga meie naudime elu. 50 aastat Nõukogude Liidu sõjalist ähvardust, alaline tuumasõja-puhkemise oht on olnud ohjeldatud ameeriklaste poolt.

Ka siis, kui NSV liit provotseeris Ungaris, Tšehhoslovakkias, Afganistanis, Jugoslaavias, lisades siia juurde Kuuba ja kõik Berliini kriisid, mida Euroopa tukkudes ja viimast lõunat seedides  pealt vahtis. Isegi täna mitmekordistub meie julgeolek selleläbi, et Poolasse tuleb just USA alaline sõjaväebaas.

Kõik Euroopa kohta kriitiliselt öeldu ei puuduta Inglismaad, mis pole kunagi olnud Euroopa osa. Nemad on kah tublid.

Kes võidab tollidelt?

Aga rehkendame nüüd, mis juhtus ühe tavalise ameerika töölise seisukohalt kahe asja tõttu korraga. Tollide tõttu lisandus külmutuskapi ja pesumasina hinnas paarisajale dollarile umbes 10 senti. Aga esiteks, sai ta töö, s.t. 20-30 tuhat dollarit aastas, senise 8 tuhande töötutoetuse asemel.

Teiseks, deklareerimata tulu kahekordistus – 12-lt 24-le tuhandele dollarile, üksikisiku keskmine tulumaks langes 15lt  12 protsendile.  Teraselegi lisandunud tollimaksu kompenseerib ettevõtte tulumaksu langus 35 protsendilt 24le!

Ma ei oska ette arvata, kuipalju ameerika tööliskond sellest kõigest on võitnud, aga tean ühte: Trump andis neile, kelle senised administratsioonid olid elu teepervele lükanud (loe kasvõi Steinbecki „Vihakobaraid“) alul poliitilise hääle (s.t. hakkas rääkima nende nimel) ja siis inimliku väärtuse,  kuna ta andis neile inimese ühed kõige suuremad hüved: väärikuse ja töö.

Need inimesed sotside poolt ei hääleta ja demokraatiat poliitilisele korrektsusele ära ei anna, sest nendest on saamas kodanlus ja kodanikkond.  

Jaga artiklit

41 kommentaari

A
Andres  /   18:16, 11. juuni 2018
Lugesin... ja kukkusin toolilt maha. Euroopas on see porno.
R
rahul lugeja  /   17:30, 11. juuni 2018
väga hea kirjatükk.Trump on ääretult otsekohene ja selline kiire"pöördega",aga see eest päris ameeriklaste eest väljas.See sisserännanud mass möllab ja no need poolalasti näitlejannad.Kellele meenuvad 40 aasta tagused vägistamised ja kägistamised ja muu pulduu.Tegelikult on täitsa äge,et ikka Trump sai esimeseks meheks ameerikas.Ei kujuta ette ,mis oleks siis saanud,kui see Clintoni mutt oleks võimule saanud.Röve mõelda.Aga eurooplased saavad ka natuke tunda "mehekätt".

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis