Kommentaar

Jaanus Järs | Tahtmine ja taevariik (3)

Jaanus Järs, Luua, 1. juuni 2018, 8. juuni 2018, 17:57
 Aldo Luud
Sõidan hingamispäeva hommikul metsade vahelt autoga Tartusse. Vikerraadios algavad palveminutid ning kirikuõpetaja nimi tundub tuttav. Jah, see on mu kunagine koolivend. Kuidas tal läheb? Kuulmise järgi otsustades pole maist vara üleliia kokku ajanud – häälduses kostub susinat, küllap on ta hambad umbes samas seisus nagu minul – kulunud ning hädapäraselt parandatud. Aga ta on arvamusliider, teab kuidas õndsaks saada.

Jutluse lõpuks räägib koolivend loo. Mõistukõne või tähendamissõna või õpetliku anekdoodi. Patused ootavad sabas põrgu väravas. Saatanal on aga põrgus vaid üks vaba koht ja ta peab otsustama, keda võtta. Rikkurit ei raba, litsist loobub, sõjard ei sobi samuti. Sobib aga see, kes kunagi millessegi ei sekkunud, kellel kunagi oma seisukohta ei olnud. Sellisele ongi põrgu paras paik.

Eramets ja poliitiline puiduturg

Mulle meenub kohe eelmine linnaskäik. Päike paistis, tuuleke puhus, ilm ilus tänavatel jalutamiseks. Hulk tartlasi oli kogunenud Kaarsilla ümbrusse tselluloositehase vastu meelt avaldama, neid ulatus peaaegu Võidu sillani välja. Mõni kandis plakatit kala luukerega, teised kuulasid Iffi esituses uue ärkamisaja laule. InBoil hoiatas käredalt, et me ei teeks asju nii, et peaks lastelaste ees häbenema ning püüdis linnakodanikke leili ajada.

Päike on võimas asi, sellega oli võimalik isegi nõukaaegne maiparaad ilusaks teha. Inimesed nõjatuvad silla piiretele, naudivad päeva, kuulavad muusikat. Üksikud hõikavad ka inBoili loosungitele kaasa, üldiseks skandeerimiseks ei lähe. Kuidas olnuks asjad vihmase ilmaga? Rahva hulgas kohtan oma kunagise kursuse tüdrukuid. Nad küsivad, kas mina ka inimketti astun. Ütlen, et ei astu, parem vaatan neid inimesi kõrvalt. Juurdlen selle üle, kas ajalugu 1988-89 aasta sündmustest kordub praegu parafraasina või karikatuurina. Ärkamisaegsed laulud kõlavad pigem nostalgiliselt kui võitluslikult.

Raekoja platsi servas tuleb minu juurde noormees allkirjalehega. Olin ise samasugune, kui korjasin allkirju Eesti NSV iseseisvusdeklaratsiooni toetuseks 1988 aastal: pikkade juustega, pisut habetunud. Tassisin vabaduse toetamise allkirjad ajalehetoimetustesse ja mujalegi. „Kirjutage alla metsarahu deklaratsioonile!“ pakub noormees praegu. Kena, miks mitte peatada saed lindude pesitsemise ajal, see ju inimlik, puitki talvel parem, pinnast tallatakse vähem. Küsin igaks juhuks üle deklaratsiooni sisu. „Siin on ettepanek lõigata metsa mitte üle 6 miljoni tihumeetri aastas, kuniks lepitakse kokku täpsemalt“. „Oot-oot,“ muutun tähelepanekuks, „siis peaks sellega kaasas käima ka teine deklaratsioon.“ „Milline siis?“ küsib noormees. „Deklaratsioon eraomandi kaotamisest Eesti Vabariigis.“ Noormees on imestunud.

Seletan mõtte lahti. Teatud arvutuste järgi lõikasime 2017 aastal 11 miljonit tihu, eelnevatel aastatel ka pisut enam. 4-4,5 miljonit sellest on lõiganud RMK riigimetsas ning ülejäänud 7-8 miljonit suured ning väikesed eraomanikud. Kuidas nüüd kohustada eraomanikke lõikama vaid 6 miljonit? Majandusinimesed ütlevad, et Eesti metsatööstus vajab vähemalt 8-9 miljonit tihu puitu aastas, et säilitada 35 000 töökohta metsandussektoris ja paarteist protsenti toodangut ekspordis. Kui me saaks eraomanikud nõusse lõikama 6, kas siis lõpetaks RMK raied lõplikult? Tselluloositehase küsimus oleks sellega juba ette lahendatud.

Peale reaalse turu mullitab valimiste ootel ka poliitiline puiduturg oma futuuridega. Rohelised lõikaks 4 miljonit või parem üldse mitte, Vabaerakond 6, EKRE 8, sotsid 10. Vasak- ja paremliberaalid pole ennustusvõistlusel täpsemat panust veel teinud. Vabaerakonna uus esimees teeks uue lepingu kah pigem 10 juurde. Leidub ettevõtjaid, kel isu 15-20 miljoni järele. Metsade aastane juurdekasv jääb kuskile 15-16 kanti.

Seega mina alla ei kirjuta. Ometi oleks nii romantiline võtta kindel seisukoht, avada lillena oma poolehoiu õis päikesele ning pöörata see siis teiste lillelaste poole. Hoida kätest kinni ning lennutada laule Emajõe lainetele kiikuma. Jõgi on paate täis, laupäevaselt laisk ning südantsulatavalt ilus. Seisan tõrksa skeptikuna Raekoja platsi sillutisel ning mõtlen, mida edasi teha? Põrgu järjekorrast nopitaks mind kindla peale välja ning topitaks katlasse.

Kas tunned heade mõtete lõhna?

Linnas olen selleks, et minna bioloogide kursuse kokkutulekule. Koguneme riburada Botaanikaaeda. Meie hulgas on teadlasi ja õpetajaid, direktoreid ning fotograafe, ettevõtjaid, ametnikke-ordenikandjaid, isegi üks leierkastimees. Mõni seisis ketis, teised mitte. Arutame päevateemadel, muretseme ning viskame nalja. Teiste hulgas hüdrobioloogia professor, veeloomakeste uurija. Nüüd saab ju küsida selle tehase ja Emajõe vee kohta isikliku asjatundja käest! Võtan kavala kirjatundja poosi ning esitan küsimuse: „Kas ehitada tehas või mitte?“ „Muidugi ehitada!“ tuleb kiire vastus. „Aga kuidas jääb tehase jääkvee kvaliteediga?“ „Tehnoloogia on olemas, me võime selle puhastada kasvõi joogiveeks, kui tahame.“ „Aga kas me tahame?“ „See sõltub juba äriplaanist. Aga teadlasena võin öelda, et Soomes-Rootsis olid puhastusveega probleemid 1970. aastatel. Siis ja veel hiljemgi ilmusid seal teadusartiklid heitvee mõjudest veeloomastikule. Sellel sajandil pole taolisi artikleid enam olnud. Järelikult on probleemid lahenenud.“ Uurin edasi: „Ometigi olid professor 1 ja professor 2 vaidluses vastandlikel seisukohtadel?“ „Professor 1 ei tea asjast eriti midagi, räägib niisama. Professor 2 esitas küll numbreid, aga needki ei olnud täpsed.“ Hau! Professor 3 on rääkinud.

Aga mis haisu siis tartlased tunnevad? Poliitik Rainer Vakra käis Soomes Äänekoski tehases nuusutamas, ei haisenud. Hais tundub paljudele juba nii reaalne, et õhtuses AK-s ütleb välis-eesti hääldusega härra nördinult, et Tartu on õilis teaduslinn, mitte mõni põlatud tööstuslinn. Aga head mõtted, Tartu tunnuslause, kas nende lõhna on kuskil tunda? Äkki oleks vaja uurida, mis ja kus ikkagi haiseb ja mis tingimustel? Kas tselluloosi keetmise väävliühendid, kalade roiskumise lämmastikuühendid või on pahaks läinud hea valitsemistava, haisedes raha järele. Enamus minu tuttavad tahaksid seda igakülgselt uurida. Sõna „uurimine“ ei ole sünonüüm sõnale „otsustamine“.

Kui ma lõpuks ikkagi seisukoha võtaksin, kas oleks mul lootust põrgust pääseda? Aga kas ma pääseksin siis ka paradiisi? Milline see see paradiis välja näeks? Tundub, et paradiise on mitu ja sissepääs sinna maailmavaate, usu, soo, rassi, vanuse järgi rangelt reglementeeritud.

Paradiis 1 ehk Eesti-100 ehk vaikivate saagide vabariik. Sada näitab siin metsasuse protsenti. Kui metsa pindala suureneks üks protsent aastas, jõuaksime eesmärgini umbes 50 aastaga. Seni, kuni see number veel poole peal, sõidaksid mateeria kütkest vabanenud õilsad dramaturgid ja semiootikud veel oma džiipidega nädalavahetustel linnast maale kukeseent kuulama. Madala materiaalse elemendi suunaksime mujale: üleliigse piima Leetu, üleliigse puidu Rootsi, üleliigse tööjõu Austraaliasse ning Soome. Kui aga metsasuse number jõuaks vähemalt 95-ni, saaksid eesti vanaemad jaanipäeval meile külla tulla ning rääkida inglise, hiina ja araabia keeles lastelastele Õnnemaast.

Paradiis 2 ehk Eesti-5 ehk küllusemaa. Viis näitab siin soovitava metsasuse protsenti, jõudmist viie rikkama riigi hulka ning rikkusest osa saavate kodanike protsenti. Kui metsasus väheneks vähemalt protsendi võrra aastas, jõuaksime eesmärgini samuti umbes 50 aastaga. Paar korda päevas viiksid kaubarongid kastipappi-pamperseid Hiina. Rikkad ja ilusad lendaksid Havaile ning Kariibi saarestikku päevitama. Viie protsendi hulka mitte jõudnud eestlastel oleks püsiv töökoht raiesmikele rajatud GMO-õlipalmi istandikes. Jaanipäeva eel võtaksid eesti vanaemad Brisbanes, Singapuris või Dubais lapselapsed põlvele ning jutustaksid muistseid jutte sellest, kuidas nad ükskord oma paradiisi jõudsid.

Aga praegu ei tea ma ikka veel, kumma paradiisi kasuks ma peaksin otsustama, krigistan kulunud hambaid ning praen põrgu eeskojas nimega Eesti-51. Number tähendab jällegi metsasuse protsenti.

3 KOMMENTAARI

h
heietab 10. juuni 2018, 10:07
ja heietab, aga lõpuks ikka "põrgu eeskojas"... tahaks nagu pappi, aga selgelt öelda kuidagi ei julge?
s
sõge 9. juuni 2018, 11:51
vanamees
Loe kõiki (3)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee