Ütleme niimoodi, et sooje ilmu oli meil mai algusest saati 24/7 riburada pidi nagu seeni pärast vihma ning need läksid rahvale igapäevaselt, iganädalaselt ja igakuiselt peale nagu soojad saiad, kogusid üha enam populaarsust, panid oma paremuse kindlalt maksma ja olid absoluutselt juriidiliselt siduvatena sõnaselgelt päeva lõpuks variandina laual nagu kirsid tordil ja ulatusid kohati isegi üle maksimaalselt lubatud piirmäära.

Saab olema vastuvaieldamatult lühinägelik täielikult eirata ilmselget fakti, et soojad ilmad lendasid komeedina taevasse ning olid oma valdkonnas vaieldamatud konkurentsivõimelised tipptegijad, kes väärisid oma panuse eest igati konkurentsivõimelist tasu, tagasid rahva konsolideerumise, jätkusuutliku arengu ja liikumise olukorra jätkumise tagamiseks kompetentsikeskuste planeerimise ja väljaarendamise suunas, milline oligi lähteülesanne, kuigi juhtus, et ülevabariigiliselt ja igapäevaselt ei suudetud ära hoida funktsioonide dubleerimist ja esines ökoloogilise terviku, keskkonnariskide, inimfaktori ja ühiskondliku kokkuleppe eiramist ning uute töökohtade loomisse ja ametkondadeülesesse asjaajamisse ebapiisavat panustamist.

Soojad ilmad on külmutatud

Kuigi samaaegselt ja igapäevaselt toimusid, leidsid aset ja viidi läbi läbirääkimised erinevate osapooltega koos kõigi asjast huvitatud osapoolte igakülgse ja täiemahulise kaasamisega, nii et neist ei saanud ei üle ega ümber, peab siiski nentima, et isegi kogukonnaaktiviste täies ulatuses kaasates ei õnnestunud sooje ilmu meie turbulentsel ajal välja kujunenud tõejärgses ühiskonnas menetleda nii, et need oleksid muutunud võtmeküsimusena valdavaks kõigi omavalitsuste ja üksikisikute tasandil.

Käesoleval perioodil võime juba rääkida ilmade drastilisest erinevusest võrreldes varasema perioodiga ja need on mõjunud külma dušina. Võiks isegi öelda, et soojad ilmad said mingiks ajaetapiks lõppakordi, mida iseloomustab paradigma, et soojad ilmad on külmutatud ja neid sisuliselt ei eksisteeri, kusjuures asjast on informeeritud kõiki osapooli ja nimetatud asjaolu ei ole antud olukorras tõele mittevastav.

Ühesõnaga, praegusel etapil, kus soojade ilmade kestlikkuse ja jätkusuutlikkuse tagamine ei vastanud täiel määral valijate ootustele, saab tulevikustrateegia selles olukorras olla üksnes kõigile üheselt mõistetavalt Eesti positsiooni taastamine kui mitte just soojade ilmade päritoluriigina, siis minimaalselt soojade ilmade sihtriigina ja julgeolekugarandina.

Ühesõnaga, kuradi külm on, ütlesid ilmselt paljud meist lõppeval nädalal.

Aga küll oli ikka väsitav lugemine, eks ole?

Neid juba aastaid tüütuseni korduvaid sõnu ja väljendeid kokku lükkides polnud vaja teha mingit uurimistööd, piisas lihtsalt mõne viimase nädala artikli lugemisest ja intervjuu kuulamisest.

Eesti keele sees oleks nagu veel üks keel, kus sõnad ja väljendid on näiliselt suure kaaluga ja vägagi ametlikud, aga tegelikult ei tähenda enam mitte midagi. Mõnda inimest võib aga lausa kadestada, kuidas ta ainult niisuguste väljenditega hakkama saab ja seda eesti keelt, mida inimesed üldiselt omavahel räägivad, üldse ei kasuta.

Sellesse teksti on kokku lükatud kujundeid, mida meie meedias kasutatakse lausa iga päev ja mis on ülekasutamisest väga ära kulunud. Mida kõike meil ei teki nagu seeni pärast vihma ja mis kõik ei lähe nagu soojad saiad.

Tekstis on ka hunnik kantseliitsõnu ja -väljendeid, mis esinevad tihti just poliitikute ja ametnike igapäevases sõnavaras ja valguvad sealtkaudu meediasse. Kusjuures niiviisi kõnelejad ja kirjutajad on ühiskonnas sageli positsioonil, kus neist võetakse eeskuju.

Oleme kolekeelega harjunud

Kui noored inimesed lõpetavad kooli, siis nad räägivad ju loomulikult. Keegi ei õpeta kusagil, et räägi nii, siis mõjud soliidselt ja veenvalt.

Lihtsalt ei saa aru, mis trumlist inimesed läbi käivad, et nad niimoodi rääkima ja kirjutama hakkavad. Järelikult ikka vist isiklike eeskujude kaudu.

Ja see tõbi muudkui levib, kuni jõuab mõnes sõnavõtus sellise tasemeni, mida pakub näiteks Eesti Ekspressi loodud Jüri Ratase ümmarguste vastuste generaator.

Ma panin sinna küsimuse „Kas Eestis on hea elada?“ ja sain vastuseks: „Keskerakonna esimehena kindlasti ei sekku mina antud probleemi lahendamisse. Küll aga tänase riigieelarve strateegia osas ma kindlasti oma panuse andsin ja üks peamisi soove oli tänasel valitsusel see, et me leiaksime jätkusuutliku tervishoiu rahastamise süsteemi ja nagu ma alustasin, mul on väga hea meel, et tänane valitsus selle jätkusuutliku tervishoiu rahastamise süsteemi ka leidis, et meie inimestele ravijärjekorrad väheneksid.“

Pärast niisugust sõnailu tahaks tõesti kuulda lauset, et kuradi külm on. Mis oli lõppeva nädala peateema.

Ratas on sel alal küll tuntud tegija ja kahtlemata ka eeskuju, aga häid tegijaid on palju. Kahjuks. Pigem on ikka nii, et kui poliitik või ametnik räägib lihtsas eesti keeles, ja isegi kui ta vahepeal nohhitab või nagutab, siis lausa ehmatad, et ohhoo, mis kaunis keel see nüüd on. Oleme vohava kolekeelega kahjuks nii harjunud, et ei pane seda sageli enam tähelegi või peamegi seda normaalseks eesti keeleks.

Ma olen vahel kujutlenud välismaalast, kes õpib eesti keele ära peamiselt liigsest kasutamisest ära kulunud metafoore ning kantseliiti lugedes ja kuulates. Päris palju saaks nalja, kui ta selles keeles rääkima hakkaks.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis