Reformierakonna välisministri ja ühe presidendikandidaadi Marina Kaljuranna otsus astuda Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda veel enne suurt suve tuli paljudele üllatusena.

Õigemini: vähe oli nädalavahetusel Viru hotellis üldkogul osalenute hulgas neid, kes kavandatavast sammust ette teadsid. See oli sotside järjekordne hästihoitud saladus, mis varjutas konkurendi nimemuutuse, vastuvõetud eetikakoodeksi või kavandatava õigusreformi.

Aimée Beekmani peale mõeldes

Hiljuti 85aastaseks saanud kirjaniku vast tuntuim, aga kindlasti kõige rohkem laineid löönud romaan on „Valikuvõimalus” (1978). Otseseid paralleele Regina ja Marina vahele tõmmata muidugi ei saa. Peale pealkirja, sarnase nimekuju ja kusagilt kuuldud seiga, et nii Beekman kui ka Kaljurand on palju välismaal käinud. Muutusin ulakaks ja panin selle vahepealkirja koeruse pärast. Palun vabandust!

Aga kui nüüd teema juurde tagasi tulla ja rahulikult mõelda, siis milliste erakondade vahel oli teenekal diplomaadil üldse valida?

Muidugi, alati on võimalus kandideerida üksikkandidaadina ja kui tal õnnestuks moodustada veidi omakasupüüdmatum meeskond, kui seda oli presidendivalimiste ajal Autorollo oma, siis võiks terendada koht Euroopa Parlamendis ka kartellierakondade toeta. Üritada teha nii-öelda Tarandit, teadmata samas, kas Indrek Tarand ise kandideerib või mitte. Riskantne.

Teine võimalus olnuks oodata sügiseni ja vaadata, mis saab Eesti 200st. „Mulle meeldib Reformierakonna maksupoliitika, majanduspoliitika, rahanduspoliitika, mulle meeldib Isamaa positiivne, avatud rahvuslus, aga kõige rohkem teemasid ja põhimõtteid ühendab mind sotsidega,” tunnistas Kaljurand Postimehele (4.06.2018). Inimesed ja ajad muutuvad – vähem kui kaks aastat tagasi leidis verivärske sots, et ta on maailmavaatelt liberaal (ERR, 16.09.2016).

Aga see on juuksekarva lõhki ajamine. Suur suvi on käes, aga teateid Eesti 200 kohta napib. Vaid Põlva volikogu endine esimees Igor Taro asus pärast umbusaldust vedama loodava erakonna maakondade suunda (Postimees, 30.05.2018). Sellest on paraku vähe.

Vabaerakond? Kaljurand võib võtta küll isikumandaadi riigikogu valimistel, aga nii kurb kui see ka pole, üksi ta seda erakonda üle valimiskünnise ei vea. Pealegi tundub mulle, et söakas daam on ka ise aru saanud, et sisepoliitika pole tema pärusmaa. Et ta on selles valdkonnas alles lapsekingades. Ja see on diplomaatiliselt öeldud!

Teise inimese sisse ju ei näe, aga mulle tundub, et riigikogu valimised on Kaljuranna jaoks eelmäng, teda huvitab rohkem koht Euroopa Parlamendis. Ja kuigi meile on broneeritud varasema kuue asemel seitse saadikukohta Brüsselis ja Strasbourgis, ei ole Vabaerakond just kõige parem hüppelaud MEP-lati ületamiseks. Eriti kui Vabaerakonnaga peaks liituma Indrek Tarand.

Ka Reformierakonna ridades on Kaljuranda pärast Kaja Kallase esimeheks saamist mõneti raske ette kujutada. Oli ju Kaljurand see, kes purustas oma kandideerimisega Siim Kallase unistuse saada Eesti vabariigi presidendiks. Veri on teadupoolest paksem kui vesi, aga küllap pistaks pragmatismist ja omakasust lugupidav partei Kaljuranna ja tema eeldatavad 10 000 häält riigikogu valimistel hea meelega oma kaukasse ... Pakuks seejärel väliskomisjoni aseesimehe kohta ja nendiks kurvalt, et Euroopa Parlamendi nimekirja pääseti parteistaaži alusel.

Nali naljaks. Küllap saab ka Kaljurand aru, et Andrus Ansipi, Siim Kallase, Urmas Paeda ja Taavi Rõivasega ühes nimekirjas Euroopa Parlamenti kandideerimine võib tähendada verd ja higi, aga kindlasti pisaraid. Või kuidas kujutada Kaljuranda ette ühel pildil vene kaardiga vehkiva Kristen Michaliga?

Kaljuranna turvaline valik

Sotsid on viimaste populaarsusuuringute põhjal tõusmas madalseisust ning Kaljurand on Riina Sikkuti kõrval järjekordne sõõm värsket õhku sellele kopitama kippunud erakonnale. Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski tõmbas üldkogul kopsud õhku täis ja kuulutas, et järgmiste valimiste eesmärgiks on ajaloo parim tulemus ehk 20 kohta parlamendis (Delfi, 2.06.2018). Unistada tuleb muidugi suurelt, aga ma ei imestaks, kui kolmanda koha pärast võib minna veel madistamiseks EKRE ja SDE vahel.

Sotsid on paistnud parlamendivalimistel silma ühtlase pingi poolest, kus paraku puuduvad häältemagnetid. Ühtegi isikumandaati nad eelmistel riigikogu valimistel ei saanud – Sven Mikser kogus 4989, Rainer Vakra 4132 ja Ivari Padar 3992 häält. Kui tippudest rääkida.

Kaljurand muidugi nii väikese häältesaagiga ei lepi. Kui midagi hullu ei juhtu, võiks Taavi Rõivase valitsuse välisminister võtta viiekohalise arvu hääli. Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni 15 liikmest on õrnema soo esindajaid kuus, nende viiest ministrist on kaks naised. Eelseisvat silmas pidades: tuleb tihe rebimine. Kas naisõiguslane Marianne Mikko üldse unistab veel tõmbluku meetodist riigikogu valimistel? Või leiab ta, et parlamenti võiksid kandideerida üksnes naised, mehed saavad ka mujal hakkama.

Nali naljaks. Eriti veel siis, kui asi on naljast kaugel.

Jaga artiklit

3 kommentaari

P
parteid on vaja   /   23:33, 7. juuni 2018
soidro eksib. eesti seadus lubab nüüd europarlamenti kandideerida ainult parteinimekirjadel. seega võtavad 5B ja see teine ka kõigilt parteidelt kuhu iganes, kes nad parteinimekirjas eurovalimistel üles seaksid
.
..................  /   16:52, 7. juuni 2018
Jääb üle küsida-Kas tõest?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis