Õhtulehe filmiblogi | Blogid

ARVUSTUS | Soome vaadatuim film kinnitab fakti, et sõda on lollidele (23)

Sten Kohlmann, 4. juuni 2018, 15:46
 Forum Cinemas AS
„Tuntematon sotilas“ algab nagu ühele põhjamaisele mängufilmile kohane – ilusad, aeglased looduskaadrid, päikesepaistet täis suvepäev ja järvevette sukeldumine. Konkreetne idüll. Ja siis hakatakse tapma.

Samal teemal

Soome vaadatuim film (põhjanaabrite linateose külastajanumbrid ületavad juba miljonit) räägib loo sellest, kuidas rühm Soome sõdureid Teise maailmasõja ajal Nõukogude liidu soldatite suunas tina pritsivad. Kellel keskkooli ajalootundides õpetatu meeles, see teab, et piirijooned lükkusid küll ühele, küll teisele poole.

Madistatakse nii sambla alla mattunud metsades, lumistel väljadel kui ka mudamülgasteks muutunud kaevikutes. Kahe tunni ja 15 minuti jooksul jõuavad ekraanile hetked, mis toovad silmadesse pisarad (kui ekraanil kurvad momendid), suule muige (kui ekraanil naljakad momendid) või kõhuõõnsusesse tülgastustunde (kui ekraanil vältimatud vereloigud ja soolikad).

Nagu iga teise adekvaatse sõjafilmi puhul, nii sütib ka kõnealust linateost vaadates südames see patriootlik leek, mis iga eduka kuulivalanguga aina suuremaks muutub. „Kurat, tulge ainult, vaenlased! Oi, kuidas ma siis püssi haaran ja teid kõiki teise ilma saadan!“ Järgmisel hetkel, kui püssikangelasest tegelane ääretult rumala (ent siiski inimliku) vea tõttu ise nägu samblas lebab, kustub ka leek ning kohale jõuab fakt, mida me kõik juba ammu teame – sõda on kõige debiilsem nähtus inimajaloos.

Visuaalselt on tegemist kauni filmiga. Kaameratöö on hea ning tuttavliku ilmega looduskaadrid boonuseks (ühel hetkel muutub karm sõjafilm klassikaliseks Keiju margariini reklaamiks, kui rukkipõllul vudivad ringi väikeste laste jalad ning taamal lõõmab suveõhtune soe päike). Muidugi ei ole kodumaise tundega kõigest Soome metsaalused – on hea teada, et Teises ilmasõjas kasutusel olnud katelokid ja talvised vammused kõlbavad Eesti kaitseväele ka tänapäeval!

Audiopool on sõjafilmi puhul tähtis ning selles osakonnas „Tundmatu sõdur“ ei eksi. Kui püssipaugud sügaval metsas kajama hakkavad ning salamisi peategelastele aina lähemale hiilivad, tekib endagi otsaette külm higi. Muusika võib olla kohati klišeeline, ent kuivõrd originaalne saab üks sedalaadi film tegelikult enam olla – eks tähtis ole siiski teatud nuppudele vajutamine.

Mõned suurimad vead, mille vastu film eksib, on selle pikkus ning tonaalne ebaühtlus. Kui filmi esimene pool (või isegi ⅔) tunduvad mööduvat üpriski heas tempos, siis viimane jupp hakkab pisut juba venima. Mõned liiga pikad kaadrid, tarbetu loojupike siin ja seal. Lõppkokkuvõttes annab see kõik tunda ning ma ei taha teadagi, milline on Soome kinode tarbeks mõeldud 3-tunnine versioon.

Tõsisele sõjafilmile (rühmakaaslaste omavaheline naljatlemine ei mõju üleüldisele tunnetusele negatiivselt) loobib kaikaid kodaratesse moment, kus pataljoni peale vihase majori peas plõks käib ning teda koheselt ka totaalselt multikalik saatus tabab.

Siiski on tegu linateosega, mis tõestab, et Soomes osatakse päris ägedaid filme teha.

 

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee