ÕL TV | Õhtuleht

Vanemuise teatri vastne muusikal kiusab artiste kõrgete nootidega, kuid lõbustab publikut eheda musta huumoriga

ÕL VIDEO | Lauri Liiv: „Ma pole kunagi pidanud üheski muusikalis nii kõrgeid noote laulma, kui nüüd „Sweeney Toddis“!“ 

Aigi Viira | Video: Aldo Luud, 3. juuni 2018, 17:43
 Aldo Luud
„Postitantsu jaoks, mida „Sweeney Toddis“ teen, ma eraldi trenni ei teinud,“ puhkeb laulja Lauri Liiv naerma. Vaatepilt, kuidas võltsvatsakas Lauri kohtuteener Beadle Bamfordina postil väänleb ja piruette sooritab, paneb õhku ahmima. „See efektne niinimetatud postitants sündis üsna viimasel hetkel viimastes proovides. Liialt palju eelhäälestust või harjutamist see ei nõudnud.“

Seevastu muusikapool nõudis sedapuhku erakordselt agarat harjutamist. „Ma ei ole küll peaosas, aga see partii, mis mul laulda on, on keeruline,“ tõdeb Lauri. „Ma pole kunagi pidanud üheski muusikalis nii kõrgeid noote laulma. See on minu jaoks täiesti uus kogemus. Kui ma aasta tagasi castingu'l käisin, ütlesin muusikajuhile, et tegelen nüüd aasta aega nende nootidega. Need olid mul olemas, aga kuidagi väga arad. Ma ei ole ju väga kõrgelt laulja. Aga selles muusikalis tuleb laulda teise oktavi re-sid, mis pole mugavad noodid, mida välja võtta.“

HIILGAV TANTSUNUMBER: Seda, et Lauri Liiv suudab kõrgete nootide laulmise kõrval, ka posti küljes rippuda ning seal võltsvatsa kiuste piruette sooritada, poleks osanud keegi oodata. Suudab ja koguni elegantselt. Pildil paremal Lauri Saatpalu kohtunik Turpinina, kelle käsilast Liiv kehastab. Maris Savik

Samal teemal

Üleüldse said artistid seekord proove tehes vett ja vilet. „„Sweeney Todd“ on nii keeruline materjal, sest see, et kõik lülid korraga käivituksid ja tööle hakkaksid, on erakordselt raske,“ tunnistab Lauri, et prooviperiood polnud kõige kergemate ja helgemate killast. „Stephen Sondheim on kirjutanud selle mitte eriti laulja- ja näitlejasõbralikult. Kõik peavad laulma selliseid partiisid, mis on kohati raskemad kui mõnes teises muusikalis. Lisaks seegi, et tuleb tajuda peent ja musta huumorit, mis kogu loo alt läbi jookseb. Kõik see niimoodi kokku saada, et see oleks vaatajale kerge, vaimukas ja õudne – see oli keeruline töö.“

Liutoru tõmbas naha marraskile

Kuid omamoodi lõbureisi saavad muusikalilaval kõik need tegelased, kes Rasmus Kulli või Priit Volmeri kehastatud kirgliku habemeajaja noa alla satuvad. Peen samettool, kus neil sulni muusika saatel kõrid läbi lõigatakse, läkitab nad otseteed liurenni. „See on nagu sõit Serena veepargis, lihtsalt peab teadma mängureegleid,“ muigab Lauri, üks mõrvatuist. „Esimene kord läksin suure hurraaga, oli suvine aeg ning mina maikas. Alahindasin seda liutoru – see tõmbas mu naha täiesti marraskile! Aga järgmisel korral, kui proovisin kostüümiga sõita, läks kõik hästi.“

Esimene sõit lõppes ka sellega, et äsja tapetud artist Liiv tõusis uljalt püsti, sest arvas, et teda pole üldse näha. „Tegelikult oli saali väga hästi näha, et laip kõnnib lavalt ära. Sain lavastajalt õppetunni, et surmarennist alla sõitnuna tuleb minutit kaks oodata, vaikuses lebada ja kui valgus maha läheb, siis hiilides minema roomata. Kõik teised laibad teevad sedasama.“

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee