Riigikogu arutles rahvastikukriisi üle: kas esimese lapse sünd on ohus? (112)

Kotka-Repinski sõnul kestab rahvastikukriis sama kaua, kui see on juba kestnud. „Tulevikus tuleb keskenduda rohkem 1. ja 2. lapselistele peredele,“ märkis Kotka-Repinski ühe sammuna, mis annaks lootust, et Eesti rahvas jääks püsima.

Riigikogu istungisaal on saadikutes peaaegu et tühi. Umbes kümmekond saadikut kuulab veel olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu.

Priit Sibul avaldas lootust, et sündivuspoliitika saab erakondade üleseks teemaks. „Uueks normaalsuseks peab saama kolmelapseline pere.“

Sibula sõnul on vaja muutust ka ühiskonna mõtteviisides. Ta tõi näite enda abikaasaga abil, kes on rohkem kui korra olnud ühistranspordist lahkudes, sellesse sisenedes olukorras, kus keegi talle - kärutades ühte last vankris ja hoides teisest kättpidi kinni - appi. „Appitulemise asemel vaadatakse mujale.“

Martin Helme: „Me räägime Eesti rahvusest! Meid ei huvita abstraktne rahvastik. Suurendada tuleb eestlaste osakaalu, mitte lihtsalt rahvastikku.“

Helme sõnul peaks iga perekond ühe lapse juurde saama. „Täpselt nii palju, kui meil on lasteta perekondi, peab meil olema perkekondi nelja lapsega (siis on tasakaal). Meil peaks olema selge loosung – „tehke üks laps juurde!“. Sündivus peaks (aastas) olema 15 000.“

Fraktsioonide esindajad saavad istungisaalis viis minutit sõna võtta. Peale seda avatakse läbirääkimised (muud saadikud saavad sõna võtta).

Urve Tiidus toob välja, et ajaloos leiab hulgi näiteid, kuidas loominguga on muudetud inimeste arusaamisi (nt Hollywood). „Kuidas hindate meie meediume, nende mõjusid meie kultuurile?“

Tamkivi: „Ei ole märganud ,et perekesksust rõhutatakse. (Huvitav oleks jälgida) „Tõe ja õiguse“ ekraniseeringut - kus on lapsed? Kas nad on eluõied, jooksevad ringi, või kuskil nurgas (erkaanilt võimalikult kaugel). Me ei saa midagi nõuda, aga saame premeerida kultuurisündmusi, mis keskenduvad lastearvu propageerimisele. See kõlab alatult, aga see on õige asja hüvenguks.“

Tamkivi teised ettepanekud seostuvad kultuuriliste piiride eemaldamises - viia Eesti vaimsesse perekultuuri hoiak, et terves ja tugevas peres kasvab 3–5 last.
* lasteraamatute toetamine, mis räägivad lasterikastest peredest
* ettevõtete "perepakett" ei tohi keskenduda kuni kahele lapsele
* kodulaenu võtmisel ei saa olla suur laste arv pangale lisarisk
* laste arvu sidumine üleüldise edu kuvandiga

Tamkivi toob 3+ laste üheks lahenduseks välja majanduslike piiride eemaldamise.

Ettepanekud:
* 300+ EUR toetus igale lapsele alates kolmandast lapsest
* lasteaiatasu kaotamine
* koduhoiutoetuse loomine kuni 3. aastani
* maksud, nt koolituskulude lagi, haige lapse hoidja maksuvabastus

Tamkivi hinnangul ei ole Eestis nii suur probleem 1. ja 2. lapse saamine kui võiks tunduda. „Meil on takistused pärast 2. lapse saamist. Soov on (saada rohkem), aga praktikas ei saada,“ ütleb Tamkivi.

Tamkivi: Miks on hea olla kodune isa?
* kasvamine koos lastega
* puhkus kontoritööst
* Aeg uute sihteide seadmiseks

Kõnepuldis on Isade Foorumi eestvedaja, lapsehoolduspuhkusel viibiv isa Taavi Tamkivi.

Tarmo Kruusimäe: Kas ühiskond on valmis rääkima soovimatutest lastest?

Kutsar hinnangul sünnib praegusel ajal soovimatuid lapsi vähem (kui varem). „Kui laps on üllatus, hakkab soovimatus võitlema lapse kõrge väärtustatusega. Tõenäoliselt ta (st lapsevanem) kohandab enda ühiskonna väärtustele – laps on väärtuslik. See on aegadest aegadesse kehtinud. Aga kuidas vanem hakkama saab? Soovija ei pruugi alati olla hea lapsevanem, ta ei pruugi osata last kasvatada.“

Henn Põlluaas tunneb huvi, kas sõna „perekonna“ määratlemine (kui mehe ja naise vaheline liit) annaks inimestele lisaturvatunnet.

Kutsari hinnangul on mingisugune efekt olemas, kuid see ei mängi lõppkokkuvõttes rolli selles, kuidas inimesed omavahel toime tulevad, suhtlevad.

Urve Tiidus tunneb huvi, kas Eestil oleks kelleltki eeskuju võtta. „Kelle on hästi läinud, sündivus tõusnud, mehed ja naised teineteist leidnud jne?“

Kutsar tunnistab enda ebakompetentne antud küsimuses, kui vastab: „Kuulame lapsi. Oleme liigselt arvanud, et teame, mis on õige.“

Kutsar on ettekandega lõpetanud ning küsimuse esitab Sults, kes viib teema Eesti ääremaadele, kus sünnistusosakondi suletakse. „Turvatunnet võetakse natukene ära või nii. Inimesed ei planeerigi, milleks riskida? Kuidas suhtute sünnitusosakondade sulgemisse?“

Kutsar: „Nii laste kui ka vanemate puhul on juhtivaks teguriks turvatunne."

Kutsar: Vaatamata üldisele laste koguarvu vähenemisele rahvastikus, on lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate töökoormus tervikuna pigem suurenenud.

Kutsar: Oma bioloogilisest perekonnast eraldati 2014. aastal kokku 382 last, neist umbes viiendik alla 3aastased. Laste vaimse tervise probleemid süvenevad perekonnast eraldamise järgselt. Lapsed vajavad mõlemat vanemat.

Kutsar toob välja, et 5% lastest elab peredes, kus laste endi hinnangul jätkub raha vaid toidule, maksudeks ja hädavajalike asjade ostuks.

Kutsar: Perekond on lapse jaoks parim, kui see vastab lapse vajadustele, toetab tema arenguvõimalusi ja on ühiskonnas selliselt väärtustatud.

Kutsar: Mis on lapse elus tähtis? Kutsar näitab 6. klassi lapse heaolu kaarti (st pilti), mis on 2017 tehtud. Lapse jaoks on kõige olulisemad heaolu allikad: 1) tema ise, 2) tema perekond, 3) kool ja 4) sõbrad.

Kutsar: Rahvusvaheline laste heaolu uuring (2013) ütleb, et 10–12. aastased on nõus väitega, et „Mul on hea elu.“ Vanuse tõustes enamus maades, sealhulgas Eestis, elu väga heaks hindamine kahaneb.

Kutsar: „Väljakutse poliitikakujundajatele: et vananeva ühiskonna taustal ei ununeks lapsed ja nende heaolu.“

Kutsar rõhutab, et investeerida tuleb tänastesse lastesse, kes on meie tuleviku ülesehitajad. „Laste heaolu kujuneb ühiskonna eri tasandite toimimise koosmõjuna: last mõjutab see, millisena ta on sündinud, kuhu peresse, kuhu maa piirkonda, kuhu maale ning millised on tema abisaamise võimalused.“

Ettekannet tuleb tegema Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsar.

Mart Helme küsimus: Peaksime muret tunda selle üle, et eestlaste protsent kasvaks. Räägitakse aga, et rahvastik peaks kasvama rände tulemusena.

Ainsaare sõnul on riigil mitmeid valikuid. Keskenduda sündimusele, inimeste elueale ja ka rändele. „Teeme pingutusi, et sündimus oleks kõrge, aga sellega ei suuda me garanteerida (rahvastiku) kestmist, kus me (praegu) oleme. On mõistlik mõelda sisserändele. Tegeleda tuleb kõikide teemadega,“ räägib Ainsaar, lisades, et rände puhul tuleb eraldi rääkida lõimumisküsimusest: kuidas panna kõik inimesed koos tööle.

Ainsaar lõpetas ettekande, küsimuse esitab Martin Helme, kes pole nõus, et probleem on 1. lapse saamises. Helme sõnul on 1990ndate põlvkonnas vähem naisi, mistõttu on ka sündivus väiksem. „Peaksime keskenduma 2. ja 3. lapse saamisele. Suur põlvkond – 1980ndad – on alles,“ ütleb Helme.

Ainsaar toob oma vastuses välja, et keskendumine 2. ja 3. lapse sündimusele ei päästa olukorda. 3+ lapseni ei jõuta, kui ei sünni esimestki.

Ainsaar: Kõige rohkem mõjutab laste saamist majanduslik kindlustus ja et töökohta ei kannataks.

Ainsaar: Mis mõjutaks laste saamist?

* majanduslik toimetulek
* majanduslik toetus
* elupaiga soetama
* ise lapsega kodus olemise võimalus
* lastehoid
* meeste ja naiste võrdsem kodune tööjaotus
* kindlustunne, et töökoht jääb alles
* lühem ja paindlikum tööaeg
* Eesti muutumine turvalisemaks elupaigaks
* sõbralikum suhtumine lastesse

Ainsaar: Miks on noortel puhul suur vahe soovitud ja tegeliku laste arvu vahel? Elu muutub kallimaks, seega ka laps kallimaks. Lisaks rahale tuleb arvesse ka aeg.

Ainsaar: Suurimaks probleemiks on esimesed lapsed, mis on langenud drastiliselt 2010–2011 aastatel. Viimastel aastatel tõusnud mõnevõrra 3. ja 4. laste arv. 2016. aasta laste sündivus: 1. lapsi (5736), 2. (5235), 3. (2231), 4+ (800).

Mare Ainsaar: Eesti inimesed tahavad endiselt lapsi. Viimastel aastatel on sündimus suurenenud, aga sellest ei piisa (st rahva jätkuks). Ohumärgiks on nooremad mehed ja naised, kus soovitud lastearv on vähenenud.

Riigikogu aseesimees Kalle Laanet võtab kümne minutilise vaheaja, et eemaldatud saaksid tehnilised viperdused. Probleem näib olevat selles, et Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar ei saa saadikutele oma esitlust näidata.

Kotka-Repinski sõnul ei saa 21. sajandil inimesi sundida lapsi saama. Vanemahüvitist peab ta vajalikuks, kuid rahaga ei saa lapsi lihtsalt osta. „Riik peab looma keskkonna, kus on võimalik 2,3 last saada ja neid üles kasvatada.“

Siret Kotka-Repinski ütleb avasõnades, et arutelu peamine teema on see, kuidas saavutada olukord, et iga naine sünnitaks kaks last. Nii jääks Eesti rahvas püsima. „Kuidas peaksid riiklikud mehhanismid toimima?“ küsib Kotka-Repinski.

Olulise tähtsusega riikliku küsimuse istungile on ilmunul 65 saadikut, puudu 36.