Maailm

Kas USA valitsus kaotas tõepoolest ära 1500 last? (5)

Toimetas Greete Kõrvits, 30. mai 2018, 20:41
Kesk-Ameerikast pärit põgenik oma lastega Reuters/Scanpix
Ajaleht The New York Times ehmatas möödunud kuul lugejaid looga sellest, kuidas USA valitsus on silmist lasknud sajad immigrantide lapsed. Jutud 1500 kui vits vette kadunud lapsest on USA meedias kirgi kütnud ning poliitikud süüdistavad üksteist laste ära kaotamises. Kuid Washington Posti analüüsist selgub, et „kadunud“ ei ole siiski päris korrektne sõna.

USA president oli kärme laste kadumises ning vanematelt ära võtmises süüdistama demokraate. „Me oleme sunnitud niimoodi perekondi lõhkuma, see on demokraatide seadus, mis seda nõuab,“ ütles ta. Demokraadid jällegi süüdistavad Trumpi poliitikat südametuses, mille tõttu on teadmata kuhu kadunud ligi 1500 last, põhiliselt pärit El Salvadorist, Hondurasest ja Guatemalast.

Samal teemal

Kummalgi osapoolel ei ole päris lõpuni õigus.

Kõigepealt tuleks selgitada USA immigratsioonipoliitika praktikat: nn catch and release ehk eesti keeles „kinnipüüdmine ja vabakslaskmine“. Lapsed ja asüülitaotlejad lubatakse senikauaks vabadusse, kuni neil on aeg immigratsiooniametisse ülekuulamisele ilmuda. Mõistagi paljud seda ei tee ning jäävad illegaalina riiki elama. Trump on sellist praktikat kõvasti kritiseerinud ja süüdistanud selles demokraate.

Kuid tegemist ei ole ühe seaduse, vaid terve pika ja keerulise seaduste ja varasemate kohtuotsuste kogumiga, mis immigrantidega tehtavaid toiminguid reguleerib. Neid seadusi on vastu võtnud nii demokraatide kui vabariiklaste käes olnud valitsused.

Ent nagu selgitas Trumpi nõunik Stephen Miller, on hõlpsam kogu asjas lihtsalt demokraate süüdistada. Kuna demokraatide partei ei poolda Trumpi väga rangeid immigratsiooni puudutavaid seadusettepanekuid, saab neid süüdistada olemasoleva süsteemi toetamises - olenemata sellest, kas demokraadid seda ka päriselt toimivaks peavad (enamasti ei pea).

Lapsi puudutab aga 1997. aastal vastu võetud nn Florese kokkulepe, mis sätestab, et riiki sisenenud laps tuleb ennekõike anda tema vanemate või sugulaste hoole alla ning kui kumbagi riigis pole, siis tegelevad lapse ja tema hooldusõigusega spetsiaalsed abiprogrammid. Ainult harvadel erijuhtumitel võib last kinni pidada, kuid ka siis peab olema tagatud tema vabadus normaalset elu elada, ehk et päris kongi last ei panda.

2015. aasta kohtuotsus aga lubas Florese eelnõu rakendada olenemata sellest, kas laps tuleb USAsse üksi või kogu perega. See oli äärmiselt vastumeelne otsus vabariiklastele, kes kartsid, et see meelitab ligi igasugu pettureid, kes vaid teesklevad, et on kaasavõetud lapsukeste vanemad ja kasutavad ära võimalust pärast vabastamist nelja tuule poole kaduda.

Kohtuotsus on nüüdseks ümber lükatud ning Florese kokkulepe kehtib taas ainult laste vabastamise kohta, mis teoreetiliselt tähendab tõepoolest, et lapsi võib justkui oma vanematest eraldada. Kuna USA vabariiklasest justiitsminister Jeff Sessions on väga nõudlik karmimate kohtuotsuste osas, on tekkinud olukord, kus riiki sisenenud perekondade vanemate osas võib kohus otsustada, et neil pole USAs viibimiseks õigust, kuid nende lapsed tohivad riigis justkui vabalt elada. Probleem on olemas, ent selles vaid üht parteid süüdistada ei saa.

Kuid kas see tähendab, et eelmisel aastal riigis kodu leidnud 7635 lapsest ligi 1500 on lihtsalt kuhugi kadunud? Mitte päris.

30 päeva pärast lapse saatmist uude koju helistab Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeeriumi esindaja ning kontrollib, kuidas lapsega lood on. Kuid konks on selles: see kõne ei ole üheski seaduses kirjas. Seda ei pea isegi vastu võtma.

Senati ees tunnistusi andnud vastava osakonna juhataja kohusetäitja Steven Wagner selgitas, et tehtud kõnedest selgus, et 7635 lapsest 6075 olid ilusti samas kodus, 52 olid koos perega kolinud, 28 minema jooksnud ja viis päritolumaale tagasi saadetud. Alles jääb 1475 last, kellest tõepoolest midagi teada pole. Kuid nagu öeldud - nende vanematel või hooldajatel pole mingit kohustust järelkontrolli kõne vastugi võtta. Paljud tõenäoliselt ei julgegi ning ei usalda valitsust ja kardavad, et võivad mingisse kahtlasesse nimekirja sattuda. See hirm püsib hoolimata sellest, kes parasjagu president juhtub olema.

See ei tähenda, et kõigi nende lastega kõik korras ja elu hea on. Inimkaubandus, milles noori saadetakse orjatööle sinna, kus ameeriklased enam ammu töötada ei soovi (peamiselt põllumajandus- ja loomakasvatusettevõtted), on USAs paraku üsna levinud.

Kuid ei tähenda see ka seda, et lapsed on kuritahtlikult „ära kaotatud“ või et kõik nad on surnud, orjuses või luku taga. Steven Wagner esitas senati ees järgmise oletuse: „Kui helistate oma sõbrale ja ta ei võta vastu, siis ei mõtle te esimese asjana ju, et ta on inimröövi ohvriks sattunud.“

5 KOMMENTAARI

t
to elu mõte 31. mai 2018, 09:08
Suurem osa inimkonnast teenib saatanat ja allub selle jõu maapealsetele käsilaste.
j
Jjj 30. mai 2018, 22:36
Ei kaotanud ära, ärge olge CNNi suuvoodrid, tehke endale asi selgeks kõigepealt.
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee