Kõrgendatud ootused Mart Laari mõjuvõimule tulenevad aga pigem viimase ajaloolisest rollist Eesti poliitikast, kui tema ametikohast Eesti Panga nõukogus. Kui hästi on Laar hakkama saanud nõukogu kinniste istungite juhatamise ja järelevalve teostamisega Eesti Panga tegevuse üle, mis on tema seadusejärgsed ülesanded, on küllap raske hinnata isegi poliitikuil, kes tema ametis jätkamise üle otsustama peavad. Kiituseks võib siiski öelda, et avalikkuseni pole jõudnud suuremaid jamasid, mis tema kandidatuuri teisele ametiajale selgelt välistaksid.

Nii võiks suurim etteheide Laarile kõlada, et ta pole oma esimest ametiaega suutnud kasutada selleks, et veenvalt selgitada, miks on see ametikoht hädavajalik laiemalt kui pelgalt selle pidajale, kui üldlevinud arvamus paistab olevat, et Eesti Panga kuulumisega Euroopa keskpankade süsteemi on otsustamine liikunud meist kaugemale ja jätnud kohapeal täitmiseks hulganisti sotsiaalseid töökohti. Kas just väljakutsete puudumine sel ametikohal on tinginud olukorra, kus Mart Laar on (taas) ainus kandidaat?

Viimase õnneks ei näi ka riigikogulased Eesti Panga nõukogu esimehe ametikohale omistavat sellist kaalu, et riskida Laari nimetamata jätmisega kaasneva võimuliidu tüliga. Vähemalt algab uus ametiaeg realistlikemate ootustega.