Kommentaar

Darja Saar | Kas „vene küsimus“ jääb korduma valimistest valimistesse? (36)

Darja Saar, kolumnist, 28. mai 2018, 13:22
 
Kaugel 1998. aastal, olles riigiteaduste esimese kursuse tudeng, küsisin tollase poliitiku Sergei Ivanovi käest, kas vene erakonnal on Eesti poliitilisel maastikul kohta ning kas tõesti peab vene valijale pakkuma eraldi poliitilist agendat. Ivanov jäi tookord vastusega hätta, kuid hiljem vahetas parteid ja maailmavaadet.

Kakskümmend aastat hiljem küsitakse juba minu käest, kas erakonnad peaksid oma programmide koostamisel ja valimislubaduste väljakäimisel venekeelse elanikkonnaga eraldi arvestama. Mina ei ole õige inimene ütlemaks erakondadele, kas ja kuidas venekeelse valijaga suhestuda, kuid kindel on see, et kodakondsuse ja venekeelse kooli teemad ei kao ka tulevaste riigikogu valimiste kontekstis kuhugi.

Eesti taasiseseisvumisest on möödunud rohkem kui veerand sajandit, kuid tundub, et see ei ole ikka veel piisav aeg, et Eestis rahvastik üheks sulanduks. Küsimus on ka, kas see peaks toimuma samadel alustel, mida on taasiseseisvunud vabariigi valitsejad seni ainuõigeks pidanud. Eesti elanikkonna nii-öelda maailmavaateline mitmekesisus, mis põhineb muu hulgas ka etnilisusel, annab erakondadele laia mänguruumi oma valimisprogrammide koostamisel. Kurb, aga tõsi on, et poliitilised jõud koostavad neid programme stereotüüpidest lähtudes ega saa aru, et ka venekeelne eestimaalane on unikaalne ning vaatamata üldlevinud arvamusele ei ole Keskerakond vene valijate südamete ainuvalitseja. Kohalikel ja riigikogu valimistel osalejad ootavad juba ammu alternatiivi ja oleksid valmis toetama ka teisi erakondi juhul, kui nad muudavad oma suhtumist venekeelse elanikkonna probleemidesse. Et oleks üheselt arusaadav: muudavad oma suhtumist venekeelsesse elanikkonda kui lahendamist vajavasse probleemi või ebamugavasse „objekti“ ning hakkavad seda osa elanikkonnast käsitlema „subjektina", kellel on oluline roll ja koht Eesti ühiskonnas. Kellel on õigus kujundada Eesti poliitikat, majandust ja sotsiaalelu.

Keskerakond teadvustas esimesena vene valija olulisust ning on viimased kakskümmend aastat vene valijaga järjepidevalt tegelenud ja suhelnud. Mitte ainult seda, vaid venelasi ka aktiivselt kaasanud. Kui vaatame, kes on selles erakonnas jõudnud juhtivatele positsioonidele, siis on selge, et vene emakeelega inimesed pole Keskerakonna jaoks pelgalt poliitika objektid, vaid aktiivsed osalised, kes räägivad poliitika kujundamisel kaasa nii Brüsselis, Eestis kui ka kohalikes omavalitsustes. Iseküsimus on, miks jääb nendegi tegijate hääl vene valija jaoks olulistes küsimustes tihtipeale vaikseks isegi siis, kui Keskerakond on võimuliidu juhtiv partner. Seda püütakse põhjendada küll koalitsioonipartnerite soovimatusega kodakondsuspoliitikat muuta, kuid võttes arvesse koalitsioonipartnerite madalat reitingut, tekib küsimus, kas tegemist võib olla ettekäändega, et „vene küsimuse“ eluiga kunstlikult pikendada ning sellega ka edaspidi venekeelsete valimiskäitumist mõjutada. Jüri Ratasel oli ilmselgeltsobiv võimalus kodakondsusteema ette võtta ja sellele punkt panna, kuid ometi näeme punkti asemel koma, et ka tulevastel valimistel oleks erakonnal välja pakkuda emotsionaalne teema, kus igaüks soovib kaasa rääkida.

Elu iroonia seisneb selles, et see poliitiline jõud, mis Eesti vene valija väärtusi endas kannaks ja kaitseks, võiks olla Eesti Konservatiivne Rahvaerakond: selle kasuks räägib erakonna toetus traditsioonilistele väärtustele, sealhulgas traditsioonilisele perele, põgenikevastasus ja poliitikas „tugeva käe“ demonstreerimine. Kas see tähendab seda, et EKRE hakkab eraldi vene valijatega tegelema? Erinevalt kohalike omavalitsuste valimistest, kus EKRE vene valijale väga aktiivselt tähelepanu pööras, siis riigikogu valimistel keskendub EKRE ilmselt siiski oma traditsioonilisele valijale Järvamaal ja Viljandimaal. Tegemist on väga ratsionaalse erakonnaga, kes on juba ammu võimalikult valijate numbrid kokku löönud  ja ning oma „turunduskampaania“ vastavalt sellele kujundanud.

EKRE-t, nagu ka teisi erakondi, on raske selles süüdistada. Vaadates numbreid, siis lootus, et erakonnad hakkaksid parlamendivalimiste eel senisest enam arvestama venekeelsete elanikega, on liiga idealistlik. Meil on natuke üle 300 000 venekeelse eestimaalase, neist saab riigikogu valimistel oma hääle anda umbes kolmandik. Ülejäänud on niinimetatud halli passiga „tulnukad“ ja „vabatahtlikult“ asjaolude sunnil Venemaa kodanikeks hakanud Eesti elanikud. Erakonnad küsivad täiesti õigustatult, kas on mõtet pühendada aega ja energiat nendele inimestele oma maailmavaate ja programmi tutvustamisele. Aus vastus on: ei ole.

Osa elanikkonnast on poliitikutele probleem

Kas see tähendab, et kodakondsuse ja vene kooli küsimused 2019. aasta valimiste debatis ei tõstatugi? Sugugi mitte. EKRE, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, nagu ka kõik teised Eesti poliitilised jõud, käsitlevad Eesti vene elanikkonda kui lahendamist vajavat probleemi. Seega, mida hakkavad valimistel osalevate erakondade programmid sisaldama, on just nimelt lahendused „vene probleemile". Kas jätta vene koolid alles või ära kaotada? Kui kaotada, siis kuidas täpsemalt? Kas kodakondsuspoliitikat halli passi omanike suhtes muuta või jätkata senisel kujul? Kahjuks hakkavad samad küsimused erakondade valimisprogrammides korduma ka ülejärgmistel parlamendivalimistel.   

Nende küsimustele hakkavad vastama ka noored valijad, kes pole kodakondsusteemaga kunagi otseselt kokku puutunud. Nendele küsimustele hakkavad vastama valijad, kelle lapsed ei käi vene koolides. Hea küsimus on, mis saab otsustamisel määravaks. Julgen oletada, et otsustavaks saab erakondade oskus ära kasutada inimeste loomuliku soovi kaitsta ja säilitada seda, mis neil on. Kuidas pannakse enda kasuks tööle hirm eesti keele ja kultuuri käekäigu pärast? Kas neid inimesed, kelle emakeeleks on vene keel, nähakse ohuna Eesti ühiskonnale, kultuurile ja keelele või on nad pigem jõuline, kuid hetkel veel mitte täielikult rakendatud ressurss, kellega on võimalik majanduslikus ja sotsiaalses mõttes edeneda? Iga erakond koos oma valijaskonnaga määratleb seda ise. 

Kuid luban endale märkida, et aeg on edasi minna. On inimlik ja arusaadav, et üheksakümnendate alguses oli Eesti ühiskond noor ja ebaküps ning vajas kaitset ja tuge. Eesti rahval on tulnud taluda väga palju kannatusi ja raskusi. Aga mis rahvusel või riigil selliseid raskusi ei olnud? Kas see on vabandus, et selle ajaloolise traumaga edasi minna ning jääda „igavese ohvri“ rolli, kes omakorda karistab ja elab oma valu välja nende peal, kes on nõrgemad? Jätkates sellega valu ja vastiku solvumise ringi.

Olen veendunud, et 90ndates alguse saanud ja tänaseni kehtiv poliitika nende suhtes, kes on Eestisse kolinud Nõukogude ajal ning ei ole sünnijärgsed Eesti kodanikud, ei hõlbusta Eesti edaspidist majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning ei võimalda meil täita ülemaailmselt eduka e-riigi ambitsioone. See ei ole võimalik olukorras, kus avatuse ja inimeste kaasamise asemel on meil eelmise sajandi rahvusriigi filosoofiat kandev ühiskond: suletud, minevikule orienteeritud, pidevas kaitsepositsioonis, oma ajaloolised traumad uuesti ja uuesti läbi elav ühiskond. Peame jõudma arusaamani, et kõik ühiskonna liikmed kannavad vastutust selle ühiskonna arengu eest. Seda ei ole võimalik teha, kui sinu elu üle otsustavad teised. Tulevased valimised on hea võimalus Eesti ühiskonnal loomulikul viisil edasi areneda ning rahvusteema lõpuks lukku panna, tunnustades Eestis elavaid inimesi kui võrdväärseid kodanikke, kes ühtviisi vastutavad Eesti hea käekäigu eest. Vaadakem tulevikku, mitte minevikku.

36 KOMMENTAARI

v
vene küsimus laheneb 30. mai 2018, 17:13
kui pole enam venemaad,hiinlased ja moslemid hävitavad venemaa mõnekümne aasta pärast,peame seni vastu.muuseas pool siberit on jakuutide maa,jakuudid on HIINA rahvas.
v
vene probleemi pole kui rahaks pole rubla 29. mai 2018, 11:45
kui armastad dollarit ja eurot tuleb nende rahade keelt ka osata, lihtne
Loe kõiki (36)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee