Iron Maideni kontsert Saku suurhallis.Foto: Robin Roots
Kais Allkivi 27. mai 2018 01:06
Laupäeva õhtul Tallinnas Saku suurhallis uut maailmaturneed alustanud Iron Maiden saabus lavale tõeliselt rabavalt: esmalt naelutas publiku pilgud endale lae all rippuv elusuuruses sõjalennuk ning alles seejärel staažikas Briti hevibänd ise.

Üle 18 aasta taas Eestisse jõudnud ansambel tõi ennast vaatama-kuulama täismaja. Põrand oli triiki täis juba soojendaja Killswitch Engage'i etteaste ajal. Harva juhtub ka, et rahvas juba külalisesinejale nii hoogsalt kaasa elab, et käed on õhus kuni saali keskele välja.

Iron Maideni tuuri „The Legacy of the Beast“ avakontsert läks käima külgekraanidelt näidatud kaadritega II maailmasõja aegsetest sõjalennukitest, taustaks kõlamas tollase peaministri Winston Churchilli kuulus sütituskõne briti rahvale. Ning siis langes valgusvihk Spitfire'i lennukile, mis hõljus otse bändi kohal, propeller ringi käimas. Lauljal Bruce Dickinsonil oli aga peas nahkne lendurimüts, nagu olekski ta otse lennukilt maha astunud.

Nii lavakujundus kui ka muu sõu ületasid ilmselt paljude kontserdiliste ootused. Ülienergiline Dickinson pidas näiteks mõõgavõitlust karkudel kõndiva koljatiga, kel pea asemel kolju. Akrobaat oli kehastunud Eddieks - tegelaseks Iron Maideni 1983. aasta singli „The Trooper“ kaanelt.

Iron Maideni kontsert Saku suurhallis. Foto: Robin Roots

Sõjatandrist muutus lava katedraaliks, mil uhked sambad ja vitraažaknad ning laes lühtrid. See sümboliseeris üleminekut sõjateemalt religiooniteemani. Nagu kinnitas bändi solist Dickinson: „Need asjad on tihti üks ja seesama.“

Ei puudunud ka LED-tuledega valgustatud suur rist, leegikahurid ning ilutulestik lae all. Ilusa žestina lehvitas Dickinson püünel Eesti lippu.

Kirsi vajutasid tordile laest alla lastud täispuhutavad hiidskulptuurid: esmalt kotkatiibadega ingel (parasjagu kõlas lugu „Flight of Icarus“, mille refrään algab fraasiga „Fly on your way, like an eagle“) ning seejärel sarvede ja kihvadega koletu deemon, mis täitis ära kogu lavatausta. Kui kujud alla lasti, varisesid need efektselt kokku.

Ootustele jäi pisut alla kontserdi heli. Esimeste lugude ajal oli võimsa häälega Dickinsoni vähe kuulda, sest pillid summutasid laulja ponnistused pea täielikult. Asi läks küll paremaks, kuid kokkuvõttes tundus, et heli oli lihtsalt pisut liiga valjuks keeratud.

Ka solist ise tunnistas, et tuuri esimene õhtu on tehniliselt alati raske, kuid bänd tänas eestlasi sooja vastuvõtu eest. „Näeme veel!“ lubas Dickinson.

Iron Maideni kontsert Saku suurhallis. Foto: Robin Roots

Samal teemal

Kommentaarid  (16)

Logistiliselt 28. mai 2018 10:33
Logistiliselt saab pidada küll, näiteks Wackenil või mistahes suurel rockfestivalil on tavaliselt aega poolteist tundi, et bändil kõik kola kokku korjata, ja järgmine tuleb oma varustusega peale.
vana 27. mai 2018 18:40
pole kunagi aru saanud selliste bändide nagu iron maiden või wasp või van halen või motorhead või judas priest vms fenomenist...
deep purple, nazarethi, rainbow, uriah heepi, black sabbathi, ac/dc või isegi metallica lugudest on paljud meeldejääva meloodiaga, isegi sõnu võib mõttes kordama jääda ja kaas laulda.
neil esimestel on aga ühtlane müra ja lõputu kitarrivägistamine ja muud ei midagi. mitte midagi meeldejäävat või kaasalaulmisele kutsuvat.
oleks siis mõnusalt sünge nagu king crimson või zepp.
kogu selle esimese selskonna muusika võtab ilusti kokku paroodiafilm 'This is Spinal tap'..:D
maitse asi 28. mai 2018 10:07
eks siin ongi point selles, et igal metalifännil on erinev maitse, kuna metalit on palju erinevat - minu meelest ei saa kuidagi võrrelda omavahel neid kahte loetelu, kuna esimesed võib paigutada nö hevibändide hulka ja teised pigem hard rock bändide hulka, metallica nagu eriti nende hulka ei kuulu, kitarrivägistamist on neis kõigis, see kuulub sellise muusikastiili juurde, kus rohkem, kus vähem, mis minu kontserdikogemusest meelde on jäänud, siis esimesel kohal on vaieldamatult judas priest, millest puhtamat heli ma eesti kontsertidel pole kuulnud ja paha polnud ka metallica, kuigi see kontsert jäi 1999. aastasse, aga meenutada sealt midagi eriti eredat pole, lisaks käisin ka ozzy kontserdil, kus olid ka sabbathi lood, ja selle kontserdi heli oli küll sõna otseses mõttes pekkis, võib öelda samamoodi, et esimesed 4-5 lugu ei kõlbanud kuhugi, nagu iron maideni kohta artiklist lugeda võis, kuigi ma seal ise ei olnud, ja samuti on hea heli olnud ka kahel udo/dirkshnideri kontserdil, mis eeltoodud nimekirjast puudu on, meloodiatega on nii, et igale ühele meist võib meeldida ja ka meelde jääda erinev laul, mis ei tee teisi laule halvaks, niiet niipalju kui on bände, niipalju on ka erinevaid arvamusi
meloodia 28. mai 2018 11:47
Clansman, Nomad, Bring your daughter to the slaughter, Don´t look to the eyes of a stranger (kui vaid mõni nimetada) on puhas meloodia ja harmoonia, mis hevisaundis ära ei kao. Liita sinna veel Dickinsoni hääl ja vokaalsed võimed, ning ongi fenomen.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS