Eesti uudised

(Vello Park 26. juuli 1938 – 23. mai 2018)

Ordenipeitja  (2)

Olev Remsu, polaarklubilane, 25. mai 2018, 12:39
Vello Park 
Mõnes mõttes on mul elus päris vedanud. Näiteks selles, et ma olen elanud Vello Pargiga Supilinnas ühes ja samas agulimajas.

Ühel ja samal teisel korrusel, meie kööktubade uksed olid põiki üle koridori. Tema oli siis füüsikastudioossus, mina põhikoolipoiss. Tema kandis tudengimütsi, mina kooli oma. Meil oli üks kuivkemmerg koridori lõpus ning selle kõrval me pidasimegi maha oma pikad-pikad jutud. Tema rääkis, mina kuulasin. Oi, mida ma kõike teada sain! Suvedeks kadus ta ära. Ja kui sügisel tagasi jõudis, rääkis jälle. Mägede ilust ja lumistest tippudest. Ja kõigest muust. Üht lauset kordas ta tihti – kes on eales mägedes käinud, see läheb sinna surmkindlalt tagasi. Ja veel – kõikide sportlastega võrreldes on alpinistide haridustase vaksa jagu kõrgem. Sellega tegelevad teaduskandidaadid ja -doktorid, sekka tulevased teadlased.

Samal teemal

Heas seltskonnas tehakse head nalja. Need intellektuaalid meisterdasid endale labidavarre otsa lumeinimese talla ning surusid sellega lumele jälgi. Kogu kohalik kreis oli puujala jälgi täis. Siis sokutati info tuttavale ajakirjanikule. Esimesena tormaski kohale „Komsomolskaja Pravda“. Seejärel kesktelevisioon. Siis kõik teised. Üleliiduline sensatsioon! Viimaks on õnnestunud saladus lahendada. Nõukogude teadlased leidsid ilmselged tõendid - lumeinimene elab Nõukogudemaal! Kus mujal ta võikski?

Kui kära liiga suureks paisus, kui sekkusid juba välismaa infokanalid, tunnistas Vello koos oma vembumeestega pulli üles. „Te ei tohi sellest kellelegi rääkida! Mitte sõnagi!“ keelasid ajakirjanikud, kelle au ja positsioon olid mängus. Ja Vello tegigi ainsa erandi mulle. Seejärel jutustas ta, kuidas käib ühe lumise tipu vallutamine. See võtab aega nädala või paar, tuleb kanda suusamütsi ja seljakotti, ööbida kõrgel, karmi pakase ja lõikavate tuultega telgis või ka ilma telgita, siis jääkoopas. Tuleb endast mööda lasta kõik kivi-, lume- ja jäälaviinid, ületada mässavad mägijõed, tõusta liustikku pidi aina üles ja üles või sikutada end kirkade ja nööride abil üha kõrgemale ja kõrgemale. Kuniks süda lahvatab. Edasi enam ei saa. Oled kohal. Minugi, kuulaja, süda lahvatas. Ai, kuidas ma tahtsin saada alpinistiks!

Vello käis ära kõigi N. Liidu seitsmetuhandeliste otsas, kõrgemate juurde kahjuks ei lastud, kuna need asusid piiri taga. Tühja neist tippudest! Tal oli ka üks tõeline unistus – saada lumetiigriks. Niisugune tiitel anti inimesele, kes on kõrgel mägedel päästnud teiste elu. Ja selle au ta pälvis.

Nalja ei saanud ainult lumeinimesemaal. Nalja sai Tartuski. Kui kastanpruunide silmade ja juustega inglise filoloog Margit oli intrivestibüülis telefonivalves, helistas talle Vello, tutvustas ennast sidemontöörina ning palus andmeid – kui pikk on juhe aparaadist seina? Kui pikk aparaadist toruni? Kui pikk on toru? Piiga tõi mõõdulindi ning edastas täpse informatsiooni. Naljast tuli abielu, abielust kolm last, kõik maailmarändurid nagu ka isa. Tütar Vilja-Carlotta, pojad Indrek ja Allan.

Indrek õppis Hiinas tibetoloogiat, me kohtusime temaga Pekingis mitu korda. Ta on pikk ja valgepäine viiking, välimuse oli ta saanud isalt. Kui me temaga restorani läksime, võttis keisriaegsesse ohvitserimundrisse rüütatud kelner kokku oma kolm sõna inglise keelt, et meid teenindada. Indrek aga rääkis temaga sulaselges hiina keeles. Vähe sellest. Ta ütles kelnerile, kust on too pärit. Seda murde järgi. Loomulikult polnud teenindaja imestusel piire. Hiinast saadeti Indrek välja vaba Euroopale tehtud raadiosaadete pärast. Nüüd õpetab ta Ameerikas indiaanlastele nende emakeelt. On niisugune riiklik programm, mille järgi elustatakse väljasurnud või väljasuremisel olevaid indiaani keeli. Valged püüavad niimoodi kasvõi vähegi heaks teha oma superkoledusi eelmistel sajanditel. Aga Indreku keelevaist on lihtsalt fantastiline.

Vello lõpetas ülikooli, alul oli ta ametis füüsikaõppejõuna EPAs, seejärel teadurina Tõraveres, Teaduste Akadeemia Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis, kosmoseuuringute sektoris. Ja siis tuli temast Antarktika-uurija. Niimoodi said kokku hobi ja töö, alpinism ja füüsika. On ju mõned polaarjaamad kolme kilomeetri kõrgusel, õhk on hõre, hapnikku napib nagu ka lumisel tipul.

Kui turistid ka sisse võtta, siis on Antarktikas viibinud ligi sadakond eestlast, ent kui arvestada ainult neid, kes on seal käinud teadustööd tegemas, tuleb kokku paarkümmend. Kui lugeda kordi, siis on kõige rohkem Antarktikas olnud atmosfäärifüüsik Enn Kaup, kui lugeda päevi, siis Vello. Tema on talvitunud Nõukogude Antarktikaekspeditsiooni koosseisus neli korda, esmalt polaarjaamas Molodjožnaja (1972–1974), siis Mirnõis (1975–1977 ja 1977–1979), seejärel Vostokis (1981–1983). Vello ametinimed lume- ja jäämandril keeravad keele sõlme. Palun: meteoroloog-aktinomeister ja aerometeroloogia rühma juht. Kellel veel on olnud nii eksootilisi elukutseid?

Tingimused on Antarktikas äärmuslikud: -70 juures tõmbub diislikütus tahkeks, petrooleum ja bensiin muutuvad valkjaks ja püdelaks massiks. Ja ei saa vilistada. Vile asemel tuleb huulte vahelt vaid susin. Aga jää häälitseb. Väga madalatel temperatuuridel tekivad jääs sisepinged, kihid hõõrduvad ning kuuldub nagu oigaks inimene. Inimene siiski ei oiga, ent hakkab mõnikord nägema ufosid. Seda teeb valgusmäng taevas. Hallutsinatsioone tekib ka valgusmänguta, traadijuppki lumes võib tondina tunduda. Peab jätkuma karastatud füüsist ja tervet meelt, et rivist välja ei langeks ja peast viltu ei lähe. Mõned langesid, mõned läksid. Mirnõi jaamas, Igavese Rahu saarel on hukkunud antarktistide kalmistu. Vello, Baltimaade tšempion alpinismis, tundis ennast katsumuste mandril päris koduselt.

Talvitumise aastanumbreid kirjutades meenus mulle see, mida Vello ütles mägede kohta – kes on seal vaid korragi käinud, ihkab sinna elu lõpuni aina tagasi ja tagasi. Ja miks siis? Antarktikas sai tal püstitatud isiklik külmarekord -85 kraadi, aga planeedi omast ( - 89,2) jäi puudu. Külm, külm ikkagi! Lisage siia tuul 10–20 meetrit sekundis. Kord isegi 27 meetrit. Võtab ikka lõdisema küll, eks ole? Ja nii tahakski end jälle proovile panna.

Üks seesugune talvitumine kuluks ära kaalujälgijaile. Saad ilma paastumata tublisti kergemaks, sportlikul Vellol läks 82st kilost maha 15.

Üht asja Vello salgas. Tal oli piinlik, sest teda oli autasustatud Tööpunalipu ordeniga. Mis sest, et mõnikord anti neid ka õigetele inimestele õigete tegude eest. Vastu tuli see võtta, muidu oleksid solvanud seltsimehi, kellega koos polaarjaama katastroofi üle elasid. Mõni teine paneks ordeni rinda särama, tema aga peitis selle ära. Nõukogude korda põlgas Vello juba Nõukogude ajal.

Mis siis juhtus?

Vostokis talvitudes süttis 12. aprillil 1982. aastal elektrijaam, just oli algamas polaaröö. Kustutamisest ei olnud abi, süsihappekustutid sellel temperatuuril peaaegu ei funka. Võis vaid lund tulele peale loopida. Tuli veel suurenes ja suurenes, oli oht et tuuled suunavad selle elumaja külge. See oleks tähendanud kõigi inimeste hukku. Elektrijaama ülem langeski. Võiks öelda, et sõdurisurma. Ime läbi tuul pöördus, nii päästeti toiduained. Tekkis küsimus kogu jaama evakueerumisest. Just Vello oli selle vastu. Tarvis oli teha ära planeeritud teadustööd, täita seatud ülesanded. Enamus jaama koosseisust oli Vello poolt. Tekkis arusaamatusi ja konfliktegi, neid klaariti isegi pärast kodumaal. 23.augustil olid paista esimesed päikesekiired, algas polaarpäev, tingimused muutusid veidi etemaks.

Vello jõudis koju teistest hiljem, ta töötas veel terve kuu meteoroloogina uurimislaeval Professor Vizel. Kui ta kaile astus, ilmusid tema kõrvale kaks karmi näoga meest. Vello rääkis mulle, et esimene mõte, mis tal peast läbi käis – arreteerijad! Alust selleks oli, sest keegi oli enese naha päästmiseks süüdistanud polaaruurijaid lohakuses, riigivara raiskamises. Seda Vello teadis. Aga ta ei teadnud, et vastukatsioonina kasutatud kavalat, ajastupärast manöövrit – kogu toonane Vostokis talvitajaskond esitati kandideerima Nõukogude Liidu kangelase nimele, koos sellega kaasnevale Lenini ordeni ja Kangelase Kuldtähega. Äsja oli aga Keskkomitees langetatud otsus, et kollektiivseid kangelasi enam Nõukogude Liidus ei tule, nii said mehed Tööpunalipu ordeni.

Vello oli tõesti avala hingega hingega, ta sobis kollektiivi, minu meelest puudus tal täiesti kõigis tegemistes isikliku kasu motiiv. Ja kollektiivid, kuhu ta kuulus – alpilaagrid, tippude vallutajad, töökaaslased ja polaarjaamade liikmeskond – austasid teda, nagu seda teeb ka Eesti Polaarklubi.

2 KOMMENTAARI

M
??? 26. mai 2018, 10:41
Mida see Lumetiiger siis ikkagi tähendab. Olen lugenud juba kolme versiooni.
1. Alpinist, kes on vallutanud mõne 8000-lise või kõrgema mäetipu <...
(loe edasi)
j
Ja-jah 25. mai 2018, 13:32
Kurb,et selline väärt mees pidi kannatama mingi remsu tutvuse käes,väga kurb....

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee