Katrin Lusti blogi

KATRIN LUSTI BLOGI | Miks Swedbank vassib? (42)

Katrin Lust, 25. mai 2018, 12:55
Katrin Lust Stanislav Moshkov
Viimastel päevadel on mulle helistanud kümned inimesed, kes on kogenud Swedbanki ülbet suhtumist. Nende seas on nii suurärimehi kui lihtsaid tavakodanikke. Ausalt öeldes ma ei oleks uskunud, et viimane "Kuuuurija" nii paljusid inimesi nii emotsionaalselt kõnetab ja et Eesti suurim pank on jätnud paljudele ülbe mulje. 

Loen suure hämminguga, kuidas Swedbanki esindajad annavad täna Rumeenia-loo teemal intervjuusid ja kommentaare nii Postimehele, Õhtulehele kui Delfile. Ma olen Rumeenia investeeringute teemat kolm aastat uurinud ja mind on kogu aeg praktiliselt eiratud. Küll on mulle vastatud, et antud teemat on Swedbank juba varem ajakirjandusele kommenteerinud või siis nüüd vihjati käimasolevale kohtuasjale, mis ei luba pangal praegu avalikult rääkida. 

Samal teemal

Paar aastat tagasi nimetas Robert Kitt Ekspressile intervjuud andes mind meelelahutusajakirjanikuks ja avaldas imestust, miks minusugune sellist rasket majandusteemat üldse uurib. Minu tööandja TV3 on pidanud kuulama, kuidas Swedi PR-härrad räägivad, et ma olevat üldse ära ostetud Hans H. Luige poolt, kelle tellimust ma Rumeenia-lugude puhul täidan. 

Selliseid lugusid on mul ajakirjanikuna raske kuulata, sest ajakirjaniku muudab usaldusväärseks ainult see, et teda ei saa ära osta. Ja seda pattu ei ole mina veel elus teinud. Kuid ühe asja olen ma Rumeenia lugu tehes selgeks saanud küll. Kui lugu puudutab piisavalt mõjuvõimsaid inimesi ja asutusi, hakatakse sind kuulujuttudega diskrediteerima ja seda päris kõrgel tasemel. 

Mul on hea meel, et Luigel ja Sildmäel jagus julgust kaamera ette tulla. Olles vestelnud kolme aasta jooksul ligi saja investoriga, siis olen ma selgeks saanud, et ka väga mõjuvõimsad Eesti suurärimehed löövad panga vastu minnes põnnama. Aga miks ma üldse  selle looga nii kaua venitasin? Lihtne vastus: raha kaotanud inimesed ei julgenud Swedbanki vastu avalikult sõna võtta. Põhjus on lihtne. Kui tsiteerida Jüri Mõisa, siis pangaga kohut käimine ei kuulu tema strateegia hulka. Kurb, eks? 

Nii et müts maha Luige ja Sildmäe ees, et nad julgesid antud teema üldse avalikustada. Minust üksi kaamera ees oleks jäänud kindlasti väheks. 

Mind hämmastab, et olen Rumeenia saagat uurinud tänaseks ligi kolm aastat ja palunud Swedbankilt vastuseid. Pank on alati keeldunud minuga rääkimast, kuid nüüd  – pärast "Kuuuurijat" – jagatakse vabalt ajakirjanikele vastuseid ja üritatakse jätta muljet nagu ma oleksin oma saates valetanud.  

Swedbank väidab, et nad ei ole mingeid tähtsaid dokumente kaotanud, ometi on ju kohtuotsuses selgelt kirjas, et pangal ei ole investeeringuga seotud algdokumente säilinud. Kuidas on võimalik, et kohtule räägitakse ühte juttu ja avalikkusele teist? 

Investorid, ajakirjanikud ja parlamendisaadikud küsivad pangalt korduvalt, kas Swedbankil oli Rumeenia maade kohta 2007. aastal tehtud hindamisakt või mitte. Kuidas tegi Swedbank otsuse Rumeeniasse investeerida? Aga juhatus ei suvatse vastata, vaid nad saadavad advokaadi enda eest vassima ja ebaselgust külvama. 

Muideks, huvitav tähelepanek on ka see, et Swedbanki advokaadi Erki Kergandbergi isa on riigikohtu kohtunik Eerik Kergandberg. Ma ei väida siin mingit koostööd, vaid lihtsalt märgin ära selle fakti, mis tõestab kui väike on Eesti. 

Mul on endiselt Swedbankile (kes väidab et ma valetan) küsimus: mida tähendab panga öeldud "DOKUMENDID EI OLE SÄILINUD"? Või et "DOKUMENTE EI OLE KAOTATUD"? Kas see tähendab siis seda, et need dokumendid siiski on olemas? Või neid pole kunagi olemas olnudki?

Ja kui need dokumendid on alles, siis miks neid ei näidata ei kohtule ega teemat uurivatele ajakirjanikele? Mis on see põhjus, et neid avalikkuse eest nii kiivalt varjul hoitakse? 

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee