Kommentaar

Mart Soidro | Karl Vaino 95! (24)

Mart Soidro, literaat, 24. mai 2018, 19:01
 TH
Esmaspäeval on meil taas põhjust klaase kokku lüüa, sest möödub 95 aastat kunagise EKP esimese sekretäri Karl Vaino sünnist. Palju tervisi sinna Moskvasse!

Tomskis sündinud poiss elas ju oma parimad aastad Eesti NSVs ja pühkis koduvabariigi tolmu jalge alt olude sunnil alles 1988. aasta juunis. Kui ta oleks veel tegevpoliitik, sobiks ta kodukamaral imehästi EKREsse. Käskida ja keelata Vainole ju meeldis. Ja Euroopa Liidu vastaline on Anton Vaino vanaisa kindlasti siiamaani.

Ei malda esmaspäevani oodata, räägin kõik südamelt ära juba enne nädalavahetust. Nii vanadest inimestest enam halba ei pajatata, seetõttu nõustun – tõsi, läbi huumoriprisma! – Indrek Neiveltiga, kes oma kommentaaris tõdes: „Ma tunnen sügavat tänutunnet president Arnold Rüütli, Vaino Väljase ja teiste selleaegsete tippjuhtide vastu. Olen viimasel ajal palju mõelnud nende väärikate meeste ja nende eakaaslaste peale” (ERR, 15.05.2018).

Lisaksin nende väärikate loetellu peale Karl Vaino veel mõned nimed: Rein Ristlaan, Bruno Saul ja Indrek Toome. Eestimeelsed mehed ju kõik, õõnestasid kommunistlikku parteid ja oleksid mägesid liigutanud, kui seda nõukogude võimu ees poleks olnud!

Aga saatus keerab teinekord vingerpusse ega vii mehi kokku. Karl Vainost päev vanem (sündinud 27. mail) on Saksamaal sündinud poiss, kellega Karl Genrihhi pojal pole vist siiani õnnestunudki trehvata. 175 sentimeetrit pikad ja kuulsad mehed on mõlemad.

Kellest jutt?

Henry Kissingerist, loomulikult.

Kaks sama aasta poissi võinuks olla ju koolis ühes klassis, kui üks poleks sündinud Fürthis ja teine Tomski oblastis. Mida ühe aasta poisid võinuks omavahel rääkida? Karl suutis ennast väljendada üksnes emakeeles, küllap Kissinger teinuks kohe ettepaneku pingpongi mängida. Nojaa, seda taktikat hakkas Kissinger ellu viima veidi hiljem, 1972. aastal, kui ta sai nõusoleku tollaselt USA presidendilt Richard Nixonilt. Kas Leonid Brežnev oleks Karl Vainole „mänguloa” andnud, pole kahjuks teada.

Igatahes annan siin leheveergudel oma rahvakirjanikust sõbrale idee kirjutada pärast menukaid näidendeid Ivan Oravast, Lennart Merist ja Toomas Hendrik Ilvesest „vapustav kurbmäng” Karl Vainost ja Henry Kissingerist. Midagi kuninga ja hertsogi sarnasest „ettevõtmisest” Mark Twaini Hucklelberry Finni-raamatus. Mädamune kolmandal etendusel pole vast vajagi.

Nõustun Indrek Neiveltiga, et eestimeelseid kommuniste tuleb kiita ja teha lõpparve nõukogude minevikuga. Kaua me õiendame Indrek Tarandi kombel, et kommunistid olid halvad? Lihast ja luust inimesed ikkagi, kes liitusid vabadusvõitlusega meist isegi mõnevõrra varem. Kui kõik oleksid olnud Mart Nikluse ja Enn Tarto masti mehed, kes sõdisid nõukogude võimuga, poleks olnud meie okupeeritud territooriumil olümpiamänge ega purjeregatti. Säravat postimaja, mis kannab nüüd küll Rimi nime. Ja V. I. Lenini nimelist Tallinna kultuuri- ja spordipaleed (praegune kaunis linnahall). Rääkimata veidi võsastunud purjespordikeskusest Pirital. Kas see tublide kommunistide eestvõttel rajatud neljarealine tee sinna oleks muidu üldse asfalteeritud? Äkki oleks unustuse hõlma vajunud ja rohtunud? Hirmus mõelda, kui seal tatsates jõllitaksid mulle vastu nõgesed...

Vene keeles tuleb rääkida!

Karl Vaino pani suurt rõhku keelteõpingutele. 1 septembril 1978. aastal avastasin kooli minnes ja oma lühinägelike silmadega tunniplaani põrnitsedes, et kui eelmisel õppeaastal oli kolm inglise ja kolm vene keele tundi, siis nüüd oli vaekauss veidi muutunud – viis vene ja kaks inglise keele tundi. Kuue asemel koguni seitse võõrkeele tundi!

Ettenägelik mees. Teadis, et aasta hiljem saab Raudne Leedi Suurbritannia peaministriks. Ja et kolme aasta pärast saab üks B-kategooria näitleja USA presidendiks.

Paljud peavad Karl Vainot venemeelseks meheks, aga 1988. aastal, enne Moskvasse siirdumist, rääkis ta teleintervjuus täiesti arusaadavat eesti keelt. Umbes samal tasemel Johannes Käbiniga, kes hõikas kümmekond aastat varem solidaarsuspäeval Võidu väljaku tribüünilt: „Elagu üks mai!”

Kogu aeg üritatavad Karl Vaino tollased konkurendid jätta muljet, et Genrihhovitš oli paha, aga meie olime head. Kui see partei on kuulutatud kuritegelikuks organisatsiooniks, siis peaksid kõik jõugu liikmed ikka võrdselt vastutust kandma. Või vastu vaidlema, et meie tegime üksnes head ja mõtlesime Eestimaa peale ega hoolinud parteipuhvetis pakutavast suitsuvorstist. Teisisõnu: meie olime vahvad õngitsejad, aga Karl Vaino tappis omavalmistatud ahinguga kudevaid latikaid (Mihkel Mutt „Kriitik Horrimann”, „Kerge meel”, 1988).

Leheruum ei võimalda Karl Vainot kahjuks lõpmatult kiita. Eesti vabariigi 100. aastal sai Arnold Rüütel juba 90! Kaugel see Indrek Toome 75. ja Siim Kallase 70. sünnipäevgi on? Meeste teed on küll olnud erinevad, aga armastus ühine. Panid parteipileti õhtul lauasahtlisse, lülitasid vooluvõrgust elektri välja ja lugesid peeruvalgel takustes pükstes „Kalevipoega“. Imetlen nagu Indrek Neiveltki neid heas vormis olevaid kunagisi tippjuhte ja julgen isegi väita, et tänu nendele sain ka mina nooruses hea karastuse.

24 KOMMENTAARI

s
Soidro tänab nõukaaja kasvatust 28. mai 2018, 19:02
"... tänu nendele sain ka mina nooruses hea karastuse".
Ja jumala õige, ainult tänu sellele karastusele suudabki meie põlvkond enesevalitsust kaotamata taluda turumajanduse "komsomolisekretäride" ja "politrukkide" loba ning manipuleerimist.
m
mm 28. mai 2018, 19:01
Seda on tõesti näha, et Soidrot on Nõukogude ajal korralikult karastatud. Nime poolest literaat, aga koore all peitub püüdlik propagandist.
Loe kõiki (24)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee